Reaalkooli! Ning korraga oli ühe kuulsa kooli asemel Vabaduse puiesteel neli kooli!”250
Uus haridusminister ja koolireformi kohendamine
11. mail 1936 haridusministri ametikohale asunud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem kolonel Aleksander Jaaksoni ülesandeks jäi koolireformi ebakõlasid ja vastuolusid siluda.
1936. aasta juunis korraldatud Tallinna keskkoolide sisseastumiseksamite esialgsed andmed näitasid, et uue keskkooli I (5. õ.-a.) ja III klassid (7. õ.-a.) ei suutnud mahutada kõiki kooli pürgijaid. Ilmnes ka, et paljusid poisse huvitas väga tehniline kutseharidus (tehnikum, tööstuskool). Maalaste tuntavat tungi linna keskkoolidesse ei täheldatud. Päritolust lähtuvalt mingit vahet loomulikult ei tehtud – kõik, kel olid head hinded tunnistusel ja kelle katsed läksid edukalt, võeti vastu. Ka õppemaks oli kõigile võrdne. Haridusorganid soovitasid ukse taha jäänuil jätkata õpinguid algkoolis ning astuda seejärel keskkooli III klassi.
Üle riigi soovis keskkooli astuda 4 400 õpilast, vabu kohti oli rohkemgi – 5 800. Lõplikud tulemused pidid selguma pärast sisseastumiseksamite lõppemist sügisel. Kindel oldi siiski selles, et uusi keskkooliklasse ei avata, sest uue hariduspoliitika ülesanne oli võimendada ja esile tõsta kutsehariduse vajalikkust.251
1936. aasta juuni keskel kohtus haridusminister A. Jaakson keskkoolide ja gümnaasiumide juhtidega. Arutati, kuidas tasandada ebavõrdset olukorda, millesse satuvad kuueklassilise algkooli lõpetanud koolitee jätkamisel keskkoolis ning kuidas kujundada koolivõrku edaspidi. Kokkuvõtteks leidis minister, et riigi koolikorralduse aluseks peaks jääma kuueklassiline algkool, mistõttu tuleks tagada edasiõppimise võimalused kõigile kuueklassiliste algkoolide lõpetanuile, kel selleks huvi ja eeldusi on. Samas toetas A. Jaakson õppetöö edukuse huvides ka viieklassilise keskkooli säilitamist.252 Niisiis otsiti kompromissi algkooli eest võitlevate poliitiliste jõududega.
Kui ministeerium palus maa- ja linnaomavalitsustel esitada uue koolivõrgu väljatöötamiseks asjaomased taotlused, siis selgus, et sooviti 50 kolmeklassilise ja 39 viieklassilise keskkooli, 51 gümnaasiumi ning 175 kutsekooli avamist. Ministeeriumi arvates olid teise astme koolide vajadus selgelt ülehinnatud.
Koolinõunik Julius Grüntali hinnangul pürgisid paljud noored küll ülikooli, kuid liiga suurel osal noorsoost polnud täielikku algharidustki. Tema arvestuste põhjal jaotusid nooremad põlvkonnad hariduse põhjal järgmiselt: alghariduseta – 42%, algharidusega – 31%, lõpetamata gümnaasiumiharidusega – 10%, gümnaasiumiharidusega – 9%, lõpetamata ülikooliharidusega – 5–6% ning ülikooliharidusega – 2–3%. Suur hulk noori jättis haridustee pooleli. Kooli astunuist olid lõpetanud: algkooli 58% (maal 42–51%, linnas 75–80%), täienduskooli 33%, gümnaasiumi 54%, ülikooli 25–35%. J. Grüntali arvates oli gümnaasiumiõpinguist tõepoolest kasu üksnes neil, kes siirdusid ülikooli ja selle ka lõpetasid. Ta pidas lähema tuleviku hariduspoliitika ülesandeks võimalikult kõigile lastele korraliku alghariduse tagamist ning nende suunamist seejärel nii, et noored ei kulutaks aega ja jõudu pooliku hariduse omandamiseks.253
1936. aasta juulis töötas ministeerium välja senist koolikorraldust parandavad kavad. Nende kohta võttis sõna ka eksminister ja värske pensionär N. Kann. Gümnaasiumide ja keskkoolide võrgukava (paigutuse) kohta olid tal vaid üksikud märkused. Küll aga sedastas koolimees, et uus viieklassiliste keskkoolide seaduse muutmise projekt kordab sisuliselt tema reformi, kuigi keskkoolid tahetakse nimetada progümnaasiumideks. Arvustaja kinnitusel näitas kevadine sisseastujate tung uutesse keskkoolidesse, et rahvas on selle õppeasutuse omaks võtnud. Väga kriitiliselt suhtus koolimees aga kolmeklassiliste keskkoolide legaliseerimise seaduseelnõusse, eelkõige nende õppekavadesse, viidates, et tegu on 1933. aastal esitatud n.n. J. Langi reaalkooli projekti veidi täiendatud variandiga.
Kuigi 1936. aasta kevadel kolmeklassilisse keskkooli (reaalkooli) I klassi (7. õ.-a.) astunud lapsed on veendunud, et neil on pärast selle kooli lõpetamist õigus astuda gümnaasiumisse, pole see esitatud kava kohaselt võimalik, sest esimest võõrkeelt õpetataks reaalkoolis väiksema tundide arvuga kui progümnaasiumis (5.–9. õ.-a.) ja teine võõrkeel puudub üldse. N. Kann tunnistas, et kuigi tema kavandatud kolmeklassilise keskkooli puuduseks oli liiga suur nädalatundide arv (33–34), hõlmas kooli õppekava siiski mõlemat võõrkeelt, mis tagas võimaluse jätkata õpinguid gümnaasiumis. Uue reaalkooli õppekava on aga võõrkeelte väiksele mahule ja puudulikule esindatusele vaatamata liiga suure tundide arvuga (31–32). Eksminister toonitas, et nii kolme- kui ka viieklassilise keskkooli lõpetanuil peaksid olema võrdsed õigused ja võimalused astuda gümnaasiumisse. Vaatlusalune õppekava seda aga ei võimalda. Kirjutaja tegi olukorra parandamiseks kaks ettepanekut: muuta reaalkool neljaklassiliseks (nagu kavandati Soomeski) või rakendada kolmeklassilise keskkooli N. Kannu õppekavaga.254
Kompromiss ei rahuldanu aga paljusid lastevanemaid, kes nõudsid jäigalt viieklassilise keskkooli kaotamist.
1936/37. õppeaastal jätkas Reaal tööd uue Poeglaste I Keskkooli (5.–9. õ.-a.) kaheksa klassikomplektiga ning vana, suletava Poeglaste Gümnaasiumi kahe viimase klassiga (10. ja 11. õ.-a.).
Esimene võõrkeel oli Reaalis endiselt saksa keel, mis hakkas oma positsiooni loovutama inglise keelele alles 1937/38. õppeaastast alates. Isegi veel 1939/40. õppeaastal püsis saksa keel esimese võõrkeelena Progümnaasiumi IV ja V klassis (8. ja 9. õ.-a.).255 Kõrvalaineina õppis inglise keelt 75 I ja II klassi (5.–6. õ.-a.) poissi, vene keelt kõigis klassides 108 ning poola keelt 18 õppurit.256
1936. aasta septembris edastatud ringkirjaga teatas ministeerium, et eesti õigekeelsuse õpetamisel tuli aluseks võtta Elmar Muugi „Väike õigekeelsus-sõnaraamat” (1933), mille abil tuli juurida välja vead ning kinnistada kindlad keelenormid, -kujundid ja -pruugid.257
1936. aasta oktoobris (nagu veebruariski) tõdes Reaali pedagoogikanõukogu taas, et keskkooli IV klassid (8. õ.-a.) vajaksid algebras nõutava kursuse läbivõtmiseks ühte lisatundi. Tulnuks ju eelnenud õppeaastal III klassis läbi töötada kahe klassi kursus, mis oli võimatu. Tunni võrra oli sel õppeaastal juba III klassi matemaatika nädalatunde kasvatatud, mis osutus heaks lahenduseks. Sama taotleti nüüd IV klassi jaoks.258
Taustaks olgu öeldud, et 1936. aasta novembris avaldati Riigivanema dekreediga keskkoolide seaduse muutmise seadus, mis andis keskkoolides õpetatavate võõrkeelte järgmise loetelu: inglise, prantsuse, saksa ja vene keel. Seadus määratles esimeseks võõrkeeleks inglise keele, teise võõrkeele pidi määrama Riigivanem. Nagu ka selle, missugust õppeainet tulnuks õpetada võõrkeeles. Seadus andis ka möönduse, et keskkoolides, kus kõnealuse seaduse avaldamiseni õpetati võõrkeelena saksa, prantsuse või vene keelt, võidi seda asjaomastes klassides edasi õpetada 1. augustini 1941.259
Reaali lastevanemate komitee esitas 1937. aasta jaanuaris ministeeriumile palve, et uue koolireformi raames avataks gümnaasiumis taas ka humanitaarharu. Seda enam, et vana seaduse alusel töötavas Poeglaste Gümnaasiumis kaks järelejäänud humanitaarklassi toimisid veel.260 Etteruttavalt olgu öeldud, et humanitaarharu jäi siiski avamata.
1937. aasta veebruaris vahetas pedagoogikanõukogu mõtteid haridusministeeriumist saadud gümnaasiumi õppekava projekti üle ning esitas kavandisse omapoolseid ettepanekuid ja täiendusi.261
1937. aasta mais arutas pedagoogikanõukogu tulevase majandusliku erikooli õppekava ning soovitas vähendada majandusgeograafia ja eriti raudteeasjanduse tunde ning selle asemel lisada üldaineid.262
Kompromiss – suund viie- ja kolmeklassilisele keskkoolile
1937. aasta mais edastas minister A. Jaakson valitsusele kompromisslahendusena keskkoolide seaduse muutmise seaduseelnõu ja esitles seda ka avalikkusele.263 Ühtlasi tutvustati sisseastumistingimusi eri koolidesse.264 25. mail 1937 võeti kõnealune seadus presidendi dekreediga vastu.
