seadsid end mugavalt sisse ümber laua, aga mõni võis pikutada ka põhjapõdranahkadel, mis olid laotatud raudahju äärde, kus põles seedrihalg. Nägusid oli peaaegu pimedas toas raske seletada.97
Pärast loengut mindi tihtipeale jalutama. Lemmiktegevus oli laulmine ja lemmiklaulud olid „toonase aja revolutsioonilise proletariaadi võimsad võitlusviisid”. Mõnikord läks niisuguste retkede ajal naljatlemisi kähmluseks. „Vahel puhkes niisugustel puhkudel tõeline lumesõda, kus loobiti üksteise pihta lumepalle ja lükati teisi lumehange. Häda neile, kes ei reageerinud vastase rünnakule küllalt kiiresti!” Sverdlov, kes oli enamiku niisuguste lahingute „algataja ja eestvedaja”, sai niiviisi maha laadida üleliigset energiat, milleks kuigi palju võimalusi polnud. Novgorodtseva sõnul olevat Sverdlovile eriti meeldinud „istuda kaksiratsi maha murtud kaaslase turjale ja toppida talle peoga lund krae vahele”.
Viimaks teatas Jakov Mihhailovitš valjusti: „Lähme nüüd teed jooma!” ja nii vajusimegi troppis meie poole, väsinud, punetavate põskedega, lärmakad ja õnnelikud. Kui olime sees, asus igaüks kohe midagi tegema: keegi pani samovari käima, teised tõid lauanõud ja katsid laua jne. Siis asuti teed jooma ja uuesti sai hoogu ka lõbus, vabalt voolav vestlus. Andrei ja Veruška, kes olid juba ammu harjunud igasuguse lärmiga, jäid kõrvaltoas kiiresti magama.
Kella üheksa või kümne paiku läksid kõik koju ning Jakov Mihhailovitš võttis istet ja asus tööle. Öö oli aeg, kus sai korralikult mõtteid koondada. Ta istus oma raamatute ja käsikirjade seltsis vähemalt neli-viis tundi, luges, tegi märkmeid, kopeeris terveid lõike ja kirjutas. Voodisse ei läinud ta enne kui kell oli 1 või 2 hommikul ja tõusis üles juba kell kuus või seitse.98
Asumisel olla tähendas kannatusi, intiimsusi ja mõõtmatult sügavaid, taevalikult ülevaid hetki. See pakkus täiuslikke näiteid nii sellest, mis on selles „valelikus maailmas” valesti ja mis on keskne lubaduses kehtestada sotsialism. „Lõhe selle vahel, mis on mõistlik ja mis käib üle mõistuse, on põhjustatud ühiskonna elus juhtunud moonutustest,” arutles Voronski, kui ta „hulkus metsalagendikel ja ronis üles mäenõlvadest”. „Ainult sotsialismi tingimustes on võimalik kaotada fundamentaalset vastuolu teadvuse ja alateadvuse vahel. Hüpe paratamatuse riigist vabaduse riiki saab võimalikuks: enam ei ole traagilist kuristikku teadvuse ja alateadvuse vahel, teadvus taltsutab loodusjõud, aga jääb samas seotuks nende määratu jõuga.” Samal ajal toimib mälestus pagulaspõlvest ka vabanemist tõotava lubadusena ja loob „relvavendi, vabadusvõitlejaid ja sõpru” ühendava püha sõprussideme. „Nemad on minu perekond, minu kodumaa, minu kalliks peetud minevik ja kuulsusrikas tulevik. Nad õitsevad minu südames nagu haruldased lilleõied mäenõlval täpselt lumepiiril. Siia mahuvad meie vaba ja ustav sõprus, tugevad käepigistused, südamlikud jutuajamised tormistel õhtutel, meie naerud, naljad, vaprus, julgus, rahutud rännakud, meie valmisolek aidata üksteist kasvõi oma elu hinnaga, meie vankumatult püsiv usk ka kõige raskematel aastatel, meie imeline, ainulaadne ja sangarlik võitlussalk!”99
Asumiselesaadetud Monastõrskojes. Valges särgis Sverdlov istub, Klavdia Novgorodtseva ja Andrei Sverdlov istuvad kõige ees. Nende vahel istub Grigori Petrovski (mütsiga). Stalin (Džugašvili) on tagareas, samuti mütsiga, temast vasakul on Lev Kamenev. Äärmine paremal, nahkpintsakus on Filipp Gološtšokin.
***
Vabalt tekkinud mõttekaaslaste ühendustest, mis valmistusid sooritama hüpet vabaduse riiki (kasutades selleks agitatsiooni ja propagandat ning käies selle nimel läbi vanglate ja pagenduste), kujunesid parteid, millel kõigil oli oma programm ja põhikiri, aga kõik nad jagasid seisukohta, et olemasolev elukorraldus tuleb kõrvale heita ja lahti öelda senisest ise ennast välja valinud võimurite kinnisest ringist. Kõige tähtsam revolutsionääriks olemises oli Voronski sõnul „see, et ta jagas inimesed kahte leeri: meie ja nemad”.
„Meie” olid põrandaalused: salajane, eksklusiivne ring inimesi, keda ühendab vabatahtlik, aga raudkindel vastastikuse vastutuse side, ning meie ühised arusaamad aust, õigusest ja õiglusest. Kõnealune ring oli nähtamatu, aga alati olemas, võitlev ja murdumatu. See oli nagu vulkaaniline saar, mis kõrgub keset ookeani. Kõik muu – tohutu, aina paljunev maine mass – moodustas vaenuliku maailma. Kõik muu oli vaja teha ümber ja ümber kujundada, see oli jälk ja vääris surma, see avaldas vastupanu, kiusas taga, heitis välja, jälitas ning elas oma elu. Ja nii ma õppisingi põlgama kõike, mis on väljaspool meie salajast vaba vennaskonda.100
Aleksandr Voronski
Esimene osa Voronski autobiograafiast ilmus ajakirjas Novõi Mir 1927. aastal, täielik variant aga avaldati raamatuna 1929. aastal. Mõnele kriitikule ei meeldinud selle ülemäärane enesekesksus, aga nagu samal ajal kirjutas Voronski abikaasa, „ei tohiks selle sisu esile kutsuda mingeid vastuväiteid”. Gorki nimetas raamatut „tõelise revolutsionääri hääleks, kes teab, kuidas rääkida endast kui tõelisest, elavast inimesest”. Raamatu avaldamiseks andis loa tsensuur ja kiitis Platon Keržentsevi (varem Lebedev) soovitusel ametlikult heaks ka Vjatšeslav Molotov (varem Skrjabin). Toimetajana vastutas raamatu eest Semjon Kanattšikov (endine Gustav Listi vabriku tööline). Voronski põrandaalune mina ei tundunud oluliselt erinevat igast teisest revolutsionäärist.101
Käisin sageli Nevskil jalutamas. Vaatepilt säravate vaateakende, tõldade ja hobuste, silindrite ja kõvakübaratega tekitas minus suure üleolekutunde. Mõtisklesin endamisi: siin on üks härrasmees vägevate puhmasvuntside ja uhke inglise ülikonnaga, seal aga roosa näoga tüse daam kahisevas siidis. … Nad võivad astuda sisse kauplusse, valida nagu muuseas välja midagi kallist, lasta selle jooksupoisil koju viia, külastada üht või teist restorani, käia õhtul ooperis ja minna pärast õhtust sööma, voltida lahti krabiseva, hästi tärgeldatud salvrätiku. Ja siin olen mina, taskus viiekümnekopikaline münt, seljas narmendav sügismantel, jalas roostekarva kulunud kingad, aga mulle on see ükskõik: mina teen teoks vääramatult oma kõikehävitava eesmärgi poole marssivate anonüümsete inimeste tahte. Mina kuulun samuti nende salajasse vennaskonda. Vaateaknal sätendavad kalliskivid kõikides vikerkaarevärvides: need on mõeldud teile, kelle kõht on täis, kes on igati hoolitsetud ja rahul. Minu mantli all on vöö vahele surutud pakk lendlehti. Needki on mõeldud teile. Need on niisama head kui dünamiit või Browningu püstol. Te jalutate mööda, tõukate mu kõrvale, aga te ei tea seda, mida tean mina. Te ei kahtlusta midagi, te ei mõista ohtu, mis teid ähvardab. Ma olen tugevam ja palju mõjuvõimsam kui teie ja mulle meeldib teie hulgas tundmatuna ringi käia.102
Põrandaalustel tegelastel oli põlastusväärsete „kõikide teiste” jaoks hulk hüüdnimesid, mis „hakkasid elama oma elu” ka väljaspool nende salajase vennaskonna ringi. Kõige tavalisem oli väikekodanlane (obõvatel) ehk inimene kõrgemate põhimõtete või huvideta, kes piirdub igapäevaelu meeldivate ja ebameeldivate külgedega, kelle „seisukohad, mõtted, kuulujutud ja soovid on väikesed ja haletsusväärsed”, kes pole täisväärtuslikud inimesed, sest neil pole kübetki südametunnistust. Voronski arvates olid niisugused kahekordselt neetud ja võib-olla polnudki nad üleüldse inimesed, sest neis kombineerus eelkapitalistlik saamahimu provintsliku tagurlikkuse „ürgse ja täieliku ahnusega”: „jampslik, luksuv ja huuli limpsiv aplus ning vagatsemine segamini elajalikkusega”.103
Kas olete kunagi seisnud turul lihalettide ees? Sea- ja veiserümbad ripuvad laes, letid ja kärud on täis kollakaid rasvakamakaid ning hüübinud vereklimpe. Igal pool vedeleb kondi- ja ajukilde, mis meelitavad kohale karjade kaupa koeri. Müüjate põlled on verest jäigad ja roiskuva liha maguslääge iiveldama ajav lehk on lausa lämmatav.
