teada kõike, mis võis olla abiks revolutsiooniüritusele, olgu otseselt või kaudselt. … Mäletan, et nende raamatute hulgas olid Lipperti „Primitiivse kultuuri ajalugu”, Kljutševski loengud Venemaa ajaloost, Timirjazevi „Charles Darwin ja tema õpetus”, Železnovi „Poliitökonoomia” ja V. Iljini „Kapitalismi areng Venemaal”. Tookord ma veel ei teadnud, et Iljin on Lenini varjunimi.”75
Voronski alustas Marxist, Kropotkinist, Balzacist, Flaubert’ist ja Dostojevskist, aga kui ta viidi „poolkeldrisse”, mille „rõsked nurgad kubisesid mullakakanditest”, leevendas ta oma päevakava. „Hommikul ja õhtul – võimlemine ja keha hõõrumine käterätiga, kolm tundi saksa keelt, ülejäänud tunnid jätsin Homerosele, Dickensile, Ibsenile, Tolstoile, Leskovile ning kiirustamata ja rahulikule unistamisele ning mõtisklustele ja meenutustele.”76
Jakov Sverdlov ei suutnud nähtavasti teha midagi pikaldaselt või kiirustamata. Ta kõndis kiiresti, rääkis valjusti, kasutas võimeldes nn Mülleri süsteemi, magas öösel kõige rohkem viis tundi ja pidas isiklikku „tarbimisstatistikat” (kümme sigaretti, üks vanglalõuna, üks pudel piima, üks nael valget leiba ja kolm tassi teed päevas, neli kuni kuus naela suhkrut kuus …). Jekaterinburgi vanglas, kui ta ei tegelenud parajasti millegi eeltooduga või ei mänginud sikuhüppemängu, luges ta Leninit, Marxi, Kautskyt, Plehhanovit ja Mehringit, aga ka seda, mida arvasid Werner Sombart kapitalismist, Paul Louis sotsialismist, Sidney ja Beatrice Webb ametiühingutest, Charles Gide ühistegevusest ja Victor S. Clark Austraalia töölisliikumisest. Ta luges saksakeelseid raamatuid originaalkeeles, õppis hoolega prantsuse keelt ja matemaatikat ning hankis inglise keele iseseisvaks omandamiseks mõeldud õpiku. Ta luges korduvalt „Kapitali” ja „Mis teha?” ning Marxi ja Engelsi kirjavahetus aitas tal leida ajakirjadest artikleid naisliikumise ajaloost (autoril „on õigus, kui ta seostab individualismi arengut kapitalistliku tootmisviisiga, mis viis naiste majandusliku iseseisvumiseni”), spordist („eri ajalooperioodidel on sport alati olnud valitsevate klasside huvide teenistuses”) ja väga palju mitmesugust luulet, alates proletaarlastest iseõppijatest ja lõpetades Shelley, Verhaereni, Verlaine’i, Baudelaire’i, Poe, Kiplingi ning tema erilise lemmiku Heinrich Heine loominguga. „Kirjandus ja kunst pakkusid mulle väga suurt huvi,” kirjutab ta ühes kirjas. „Need aitasid mul mõista inimkonna arengut, mida on juba teoreetiliselt seletatud.” Sverdlovi vabaabielunaise ja seltsimehe bolševike parteis Klavdia Novgorodtseva sõnul oli mehe moto: „Panen raamatud proovile eluga ja elu proovile raamatutega.”77
Märtsis 1911, kui Sverdlov oli Peterburi eeluurimisvanglas ja Novgorodtseva ootas nende esimest last, hakkas mees lugema „mitmesuguseid käsitlusi seksuaalküsimusest ja iseäranis soo jätkamise küsimusest”. Novgorodtseva oli kolmekümne nelja aastane, mees kahekümne viiene ja tal oli seitsmeaastane tütar teise seltsimehega (ehkki Sverdlovil polnud viimase ja tema lapsega nähtavasti lähemaid suhteid). Kõne all olnud „küsimuste” hulgas olid ka niisugused:
Partnerite valik järeltulijate ilmaletoomise eesmärgil Platoni ideaalriigis; Thomas More’i „Utoopia”, kus mõlemad pooled ilmuvad teineteise palge ette ihualasti; viimase aja teooriad niinimetatud teadusemeestelt, kelle esiritta võis paigutada Auguste Foreli [hiljuti ilmunud raamatu „Seksuaalküsimus” autor], kes soovitab kogu organismi eelnevat meditsiinilist läbivaatust selgitamaks, kas lapsi saada on soovitatav. Lugesin ka mitmesuguseid kirjeldusi sünnitamisest erinevatel kultuuriajastutel, nagu neid leidub nii kultuuriajaloo käsitlustes kui ka kirjandusteostes. Kõik see viis mind arvamusele, et sünnitusvalud on otseselt seotud ema organismi seisundiga: mida normaalsem on organism, seda väiksem on valu, seda harvemad õnnetused jne. Samuti arutlen mitmesuguste poliitiliste programmide üle, mis tuginevad teaduslikele andmetele ja nõuavad tööst loobumist teatud aja jooksul enne sünnitust jne. Kõikide nende asjade üle järele mõeldes ja neid vastastikku kaaludes loodan jõuda õigele järeldusele, ehkki ma pole muidugi spetsialist ja on veel väga palju, mida ma ei tea.
Jakov Sverdlov
Klavdia Novgorodtseva
Sverdlov tegeles oma paljunemist puudutavate küsimustega raamatute vahendusel kuni 4. aprillini, kui talle sündis poeg. Novgorodtseva pani poisile nimeks Andrei, mis oli Sverdlovi varjunimi parteis. Kui ta kirjutas Jakovile, et tema keha on väga palju muutunud, kinnitas mees talle, et see ei jää alatiseks nii, ja lisas, et kui ta kirjutas naisele kirjanduses leiduvatest sünnituse kirjeldustest, siis pidas ta – „muidugi” – silmas Nataša Rostovat „Sõjast ja rahust”.78
***
Kui vangla oli ülikool, siis elu pagenduses tähendas lõpueksamit – katsumust, kus minimaalseks vähendatud võimaluste juures pandi inimese iseloom ja veendumused proovile. Tegelikult oli kaks erinevat pagendust. Üks oli vabatahtlik põgenemine läände, mida nimetati emigratsiooniks ja mida enamasti meenutati kui aega, mida märkisid elu kodutuna, salakoosolekud, sagedased kolimised, igasugused hääletamised, töö raamatukogudes, kohtumised juhtidega ja üksildustunne mitmesugustes kummalistes ning enamasti ebahuvitavates linnades ja riikides – või mida ei meenutatud üldse, kuna see aeg elati lahus nii kodusest heast kui ka halvast. Teine pagendus oli tõeline – karistatu saadeti asumisele Siberisse või Venemaa Euroopa-osa põhjapiirkonda, mis ühendas endas nii kannatusi kui ka häid külgi, piiranguid ja vabadust palju suuremal määral kui vangla –, sest selle puhul oli tegu ühtaegu nii pagendusega põrgupõhja kui ka eluga täiesti iseseisvas, ise oma elu korraldavas kogukonnas, kus mõttekaaslased said kurameerida, abielluda ja lapsi sünnitada. Enamiku tagantjärele kirja pandud, aga ka mõne toonase meenutuse kohaselt oli elu asumisele saadetuna seiklusrohke, isegi müütiline – revolutsiooni enda järel revolutsionääri elus kõige tähtsam – kogemus.79
Pärast kuudepikkust retke konvois, mida valvasid rohkem või vähem purjus ning rohkem või vähem leplikud soldatid, jõudis asunik kuhugi maailma lõppu (tavaliselt mingisse külasse keset tundrat), kus tema võttis vastu kohalik „poliitiline”, kes harilikult küsis tulnukalt, kas ta on bek (bolševik) või mek (menševik) või veel hoopis midagi muud. Sõltuvalt vastusest viidi saabunu kuhugi majja, pakuti teed, esitati talle küsimusi välismaailma elu kohta ja võeti kohalikku kogukonda, mis sõltuvalt suurusest võis, aga ei tarvitsenud jaguneda veel vastavalt kalduvustele osadeks. Kõige tähtsam eraldusjoon lahutas poliitilised kõikidest teistest. Nagu ütleb Kanattšikov, „kaitsesime revolutsionääri kõrget nimetust hoolega ja karistasime karmilt igaüht, kes määris või alavääristas seda. … Pidime kulutama päris palju energiat, et tõmmata selge ja arusaadav joon meie – poliitiliste inimeste, kes võitlevad idee nimel ja kannatavad oma veendumuste tõttu – ja tavaliste kriminaalkurjategijate vahele.”80
Ossip Pjatnitski
Enamik suurematest kogukondadest elas kommuunidena, kus oli vastastikuse abistamise kassa, ühine söögiruum, erimeelsuste lahendamise komisjon, raamatukogu, laulukoorid ja korraldati regulaarselt koosolekuid ja vaidlusõhtuid. Riigi toetusele (mis oli üliõpilastele kõrgem kui töölistele) lisaks saatsid raha seltsimehed ja sugulased, aga teeniti ka ise õpetajatööga, kirjastustegevusega ja juhutöödega. (Sverdlov kirjutas kohalikust elust Tomski ajalehes, Voronski köitis raamatuid, Pjatnitski aga langetas puid.) Palju asumisele saadetuid püüdis kohalikke õpetada, ravida ja neid lähemalt uurida, aga lähenevas revolutsioonis kohalikele õiget kohta ei leidunud. Leedu štetlist pärit naisterätsep Pjatnitski (keda üks politsei ettekanne kirjeldab kui „alla keskmist kasvu, kõhna ja kitsa rinnaga meest”) näiteks imestas, kui „kohutavalt taipamatud” võivad Siberi
