– olgu kirja panduna või välja öelduna – on igasuguse misjonitöö alus. Voronski ja tema agitaatoritest kaaslased saatsid suurema osa ajast mööda rääkides, ükskõik kas rong liikus või ei liikunud. Lugemisele (sageli valjusti) lisandus arutelu, kirjalik tekstki (iseäranis Lenini puhul) mõjus otsekui valjusti välja hüütud sütitavad sõnad ja nii mõnigi tähtsamate sotsialistlike tegelaste autobiograafiatest kirjeldab, kuidas ta oli vaimustuses kellegi teise – Lenini, Trotski, Tšernovi – kõneosavusest. Kõik tundusid olevat kergesti ägestuvad ja jutukad ning samas mõtlikud.
See, kuidas sotsialistid võitsid endale poolehoidjaid, erines kristlaste metoodikast kahel olulisel moel. Esiteks ei olnud nende sõnum üleüldine. Kristlik sõnum oli teoreetiliselt suunatud kõikidele, sotsialistide oma aga ainult väljavalitutele (esseeridele olid need vene talupojad, marksistidele tööstustöölised). Isegi kalvinistid, kes jutlustasid lunastust üksnes väljavalituile, ei väitnud end teadvat, kes need väljavalitud on. Sotsialistid seevastu eeldasid, et ühel konkreetsel, objektiivselt määratletaval osal inimkonnast on võimalik tagada kõigile lunastus ja viia rahvas vabaduse riiki. Esimesed jutlustajad võisid tulla ükskõik kust – tõsi küll, nad kõik olid haritlased (häbitul kombel kehtib see ka bolševike kohta) –, aga nende agitatsiooni ja propaganda tegelik mõte ja ainus võimalus, et niinimetatud tõeline päev ükskord kätte jõuab, seisnes püüdes muuta seda, mida on võimalik muuta. Prints pidi äratama uinuva kaunitari, mitte inetu võõrastütre.
Eriti jõuliselt ajasid seda rida bolševikud. Suhtudes kõige skeptilisemalt millegi spontaansesse tekkimisse („poliitilist klassiteadvust on võimalik selgitada töölistele ainult väljastpoolt,” kirjutab Lenin), püüdsid nad kõige aktiivsemalt leida endale poolehoidjaid. Ja poolehoidjate võitmiseks oli vaja organisatsiooni. Agitaatoritele antud juhtnöörides öeldi: „Selgitades meie partei kui töölisklassi kõige enam arenenud avangardi osa, ei tohi unustada, et meie partei on võitlev armee, mitte aga väitlusselts.” Ja nagu ütleb üks Buhharini väitlusringi liige temalt saadud juhtnööre järgides, „püüab minu vastane hirmutada meid juttudega kasarmutest. Ma ei karda sõnu. On nii- ja naasuguseid kasarmuid, nagu on nii- ja naasuguseid soldateid. Meie ehitame oma parteid mitte – palun vabandust – nagu kollektsiooni, kus leidub nii linde, vähke ja kalu, vaid kui tõeliste mõttekaaslaste parteid ja kui võitlusparteid. Jah, võitlevat parteid.” Ning põhjus, miks nad said sellega hakkama, seisnes selles, et bolševikud olid ainus partei, kelle eesotsas seisis vaieldamatu ja karismaatiline liider. Lenin oli ühtaegu nii isiksus kui ka mõttekaaslaste ühtsuse garant.55
Teine asjaolu, mille poolest sotsialistlik evangeelium erines kristlaste omast, oli selle intellektuaalsus – milles oli oma osa muidugi väitlusringidel. Enamikku vene õigeusust protestantismi üle läinuid näis huvitavat isiklik lunastus ja iseseisev töö endaga, milles suur osa oli lugemisel ja vestlustel. Sotsialistid pidasid silmas sedasama, aga nemad läksid palju kaugemale. Pöördumine sotsialismi tähendas pöördumist intelligentsi poole, liitumist tuhandeaastase usuga ja eluaegset õppimist. See oli samm ülespoole nii sotsiaalselt ja intellektuaalselt kui ka vaimselt. Üliõpilastest bolševismi jutlustajad kutsusid töölisi saama üliõpilasteks, aga jääma samas töölisteks. Võimalikel uude usku pöördujatel oli eriline roll, sest nad olid just need, kes nad olid, aga seda rolli oli võimatu täita, kui nende teadvus ei muutunud.
Niisugune kombinatsioon proletaarsest väljavalitusest ja oma üritusele pühendunud intellektualismist – enesekinnitus muutumise ja kõrgemale pürgimise teel kedagi reetmata – näis mõningatele töölistele meeldivat. Nagu ütleb üks Voronski õpilasi: „Jumala pärast, see on tõepoolest imelik, et kõik need prillikandjad tulevad meid teenima! Ja miks nad tulevad meid teenima? Nad teenivad meid seepärast, et hakkavad mõistma meie äraarvamatut jõudu, sest ta saab taguda endale vastu rinda, sest kõigi maade proletaarlased, ühinege! Nii lihtne see ongi.” Populaarse muinasjutu metafoori Koni versioonis (mida on kasutatud ka Voronski mälestuste pealkirjas) „läheb töö hästi. Pärast pritsimist maagilise eluveega, uinuv kuningriik ärkas ja ilmutab elumärke.”56
Läti lihttööliste poeg Karl Lander (Kārlis Landers) oli viisteist aastat vana, kui nägi 1. mai meeleavaldust ja tundis äkitselt „uue võimsa jõu tõmmet”. Nagu ta kirjutab oma autobiograafias, „tundsin tänu oma sugulastele ja headele sõpradele tööliste igapäevaelu hästi, aga ühtäkki nägin seda täiesti uues valguses mingi suure saladuse kandja ja hoidjana”. Landeri esimene juhendaja oli „kristlik sotsialist selle sõna parimas mõttes”, mees, „kes oleks võinud vabalt istuda kodus, kui talurahvas võitles reformatsiooni nimel”. Saadud sõnumi mõjul jättis Lander „kõik sinnapaika” ja asus otsima sektante, „kes ei tunnistanud ilmalikku ega usuvõimu ja kelle kogu vara oli ühisomandis”. See, mis ta leidis, talle ei meeldinud, sest duhhobooride sekti liikmed võtsid ta küll avasüli vastu, aga ei lubanud kasutada ilmalikke raamatuid, Lander aga oli veendunud, „et mõistmaks kõiki neid asju, on vaja õppida ning õppida kaua ja hoolega”. Politsei osutas talle teene sellega, et saatis Landeri vanglasse, kus ta „saatis mööda terveid öid elavas vestluses”. Jõudnud „paljudes lahendamata küsimustes selgusele”, liitus ta sotsiaaldemokraatide lugemisringiga, mida „iseloomustasid ühised vaimsed huvid ja tugevad sõprussidemed”.57
Ivanovo-Voznessenski sitsitrükkal Pavel Postõšev saadeti Vladimiri keskvanglasse 1908. aastal, kui ta oli kahekümne ühe aastane. Tema lunastajaks sai kohaliku arsti abikaasa Ljubov Matvejevna Belokonskaja, kes hankis vangidele toitu, raamatuid, raha, riideid ja fiktiivseid pruute. Neli aastat hiljem kirjutab Postõšev Belokonskajale Baikali äärest, kuhu ta oli saadetud „igaveseks ajaks asumisele”: „Kallis L. M. Olen tööinimene ja tunnen uhkust, et kuulun sellesse klassi, sest selle saatuseks on määratud teha suuri tegusid. Pean kalliks, et võin end nimetada proletaarlaseks, ja tahan hoida seda nime puhta ja rüvetamatuna ning iseäranis teadliku proletaarlasena ei tohi ma teile valetada. Olete pühendanud oma elu tööliste suurele üritusele ja kuidas saaks me teid mitte armastada nii, nagu armastavad lapsed oma ema.”58
Pavel Postõšev
Donbassi kaevur Roman Terehhov väidab, et hakkas juba viieteistkümneaastasena pead murdma,
miks mõned inimesed ei tee mitte midagi ja elavad luksuses, teised aga teevad ööd ja päevad läbi tööd, aga elavad viletsuses. See tekitas minus viha nende vastu, kes tööd ei tee, aga elavad hästi. Eriti puudutas see peremehi. Minu eesmärk oli teha kõik, mis võimalik, et leida keegi, kes sõlmiks selle elu umbsõlme minu jaoks lahti. Leidsin selle inimese meie mehaanikatsehhi tööriistameistri Daniil Oguljajevi näol. Tema tegi mulle selgeks meie elu mõtte. Armastasin teda südamest ja täitsin alati temalt saadud ülesandeid, näiteks levitasin lendlehti, kleepisin neid nähtavatesse kohtadesse jne, aga seisin ka salakoosolekute julgestuseks valves.
Ükskord lubati Terehhovil niisugusel koosolekul osaleda. „Öö oli kottpime ja stepp mõjus ähvardavana, kui läksime metsa poole, kus seltsimees, kes meid ootas, asus meid kohale juhatama. Koosolekul oli umbes viiskümmend inimest. Üks noor mees tegi ettekande ja seejärel esitas teine noor mees kuuldule oma vastuväited. Mulle see vaidlus ei meeldinud, kusjuures eriti vastumeelne oli see, et nad ei suutnud omavahel kokkuleppele jõuda. Läksin koju tagasi, paha maitse suus. Ainus väärtuslik mõte, mille sellelt koosolekult sain, olid ühe seltsimehe sõnad vajadusest relvastuda.” Terehhov alustas relvavõitlust katsega tappa oma tsehhis mehaanik, aga katse ebaõnnestus, sest ta ei suutnud leida sobivat relva. Mõni aeg hiljem näitas keegi üliõpilasest propagandist talle üht Pravda numbrit ja ta organiseeris ajalehelugemise ringi.59
Nelja-aastasena orvuks jäänud Vassili Orehhov käis kodukülas lambakarjas, aga põgenes varsti Moskvasse. Kümneaastasena sai ta tööle Renommée kompvekivabrikusse (üks Einemi kõige tõsisemaid konkurente), aga vallandati peagi, „sest ei leppinud
