tõeliselt sihikindlast pürgimusest tõeliste teadmiste poole.34
Kon (sünniaasta 1864), Stassova (1869) ja Mitskevitš (1869) kuuluvad kõige vanemate bolševike hulka. Suurel osal – need, kes olid sündinud 1880. ja 1890. aastatel – avanesid silmad koolis koos klassikaaslastega. Nikolai Buhharini koolis, Moskva 1. gümnaasiumis (Volhonkal otse Lunastaja Kristuse peakiriku vastas) elasid mõned poisid „edasi täiesti eesmärgitult – lugesid kõike, mis üles anti ja mürasid lihtsalt koridoris”, aga „klassi eliidi” moodustasid kaks rühma eneseteadlikumaid poisse: dekadendid ja revolutsionäärid. Buhharini erapooliku arvamuse kohaselt
ahvis aristokraatlik rühm – seltsimatud, aadlike ja kõrgkodanluse (rikkad kaupmehed, pankurid, börsispekulandid ja juudi rikkurid, kes üritasid meeleheitlikult leida teed, kuidas pääseda kõige peenemasse seltskonda) pojad – oma vanemaid vendi, mängides tões ja meeles snoobe ning dändisid. Nad kandsid ratsapükse, terava ninaga inglise tekstiilkingi, Moskvas tuntud rätsepate õmmeldud kalleid ümber talje hoiduvaid erksavärvilisi pintsakuid ja laiu kummalisi nahkvöösid. Särkide krae oli tärgeldatud ja juuksed korralikult kammitud, laitmatult sirge lahuga ning mitte üks juuksekarvgi ei olnud kohalt ära. Nad käitusid nii, nagu osutaks nad gümnaasiumile õppetöös osaledes suure teene. Nad hoidusid omaette ja ostsid sageli prantsuskeelseid raamatuid, autorid Baudelaire’ist Maeterlincki ja Rodenbachini, mida lugesid melanhoolsel ilmel, et oleks selge: nemad elavad hoopis teistsuguses maailmas. Nad käitusid vabalt, rõhutatult viisakalt, vahetasid uhkustades lauseid prantsuse ja inglise keeles ning arutlesid kunsti üle ning näisid pidavat normaalset elu millekski niisuguseks, mida tuleb hoida pepsilt kahe sõrme vahel, väike sõrm elegantselt eemale sirutatud. Nad rääkisid Nietzschest ja Solovjovist, aga polnud nende teoseid lugenud, tõid üksteisele reproduktsioone Aubrey Beardsley ja Félicien Ropsi kõlvatu sisuga meisterlikest gravüüridest ning rääkisid kirikus sosinal Oscar Wilde’ist. Uutest vene luuletajatest tunnistasid nad ainult sümboliste, jagasid üksteisega värskemaid uudiseid nende kirjanduslikust ja eraelust, mis sarnanesid pigem rafineeritud kuulujuttudega.
Konkureeriv rühm koosnes peamiselt intelligentsi perekondadest pärit lastest. Nemad kandsid pintsakute all tolstoisärke, jätsid juuksed nimme sagrisse ja tihtipeale kammimata, mõned vanemad poisid aga asusid habet kasvatama. Koolis lugesid nad salamisi Pissarevi, Dobroljubovit ja Štšedrini. … Nad jumaldasid Gorkit, halvustasid kõike ametlikku, põlgasid kõike „pidulikku ja tavapärast”, naeruvääristasid „valge satiini kandjaid, nende ideaale ja nende käitumist, andsid neile solvavaid, aga pigem täpseid hüüdnimesid, näiteks „jumalik hänilane”, ning laskusid mõnigi kord nendega ägedasse vaidlusse, kusjuures sageli kirjanduslike tegelaste üle. Nad tundsid ebamääraselt, et peatamatu eluhoovus annab peagi vastuse küsimusele: „Millal saabub siis see tõeline päev?” Neile meeldis igasugune avaliku protesti ilming, igasugune hukkamõistev sõna, igasugune kangelaslik vastuhakk kehtivale korrale. Koguni tavalistel vempudel oli nende silmis teatud väärtus: neid paelus alateadlikult millegi „aluste õõnestamine” isegi väikestes asjades. Nad käitusid häbematult, kasutasid teravaid väljendeid ja kippusid pilama oma lambakarjana käituvaid naabreid.35
Klassivend Ilja Ehrenburgi sõnul ei olnud Buhharin nii surmtõsine kui enamik temasuguseid õõnestajaid (iseäranis tema parim sõber Grigori Brilliant, kellele naeratus oli täiesti tundmatu), aga temagi käitus sama salvavalt. Ta naeris palju ja „katkestas kogu aeg vestluse naljade ja välja mõeldud absurdsete sõnadega”, aga „temaga vaielda oli ohtlik: ta tegi vastase oma leebel moel naerualuseks”.36
Jakov Sverdlovi biograafid kirjeldavad teda ägeda vaidlejana. Ühena Nižni Novgorodi juudi soost graveerija kuuest lapsest lõpetas ta kiitusega algkooli ja saadeti gümnaasiumi, kus ta kakles aadlike võsukestega ja ajas õpetajaid segadusse ootamatute küsimustega. „Tundides oli tal igav ja nii hakkas ta koolipingis istudes õpikute asemel lugema muid raamatuid. Kord, kui ta tabati teolt ja õpetaja küsis ähvardaval toonil: „Mida sa siin teed?”, vastas Sverdlov rahulikult: „Loen huvitavat raamatut.” „Mis raamatut?” röögatas õpetaja veelgi ähvardavamalt. „Harilikku, paberraamatut,” vastanud õpilane veelgi rahulikumalt.” Ükskõik kas see lugu vastab tõele või mitte, igatahes vastab see täpselt noore mässaja ideaalkujule (kiire mõtlemisega, sõnakas ja kaalutlev). Pärast neli aastat kestnud õpinguid lahkus Sverdlov gümnaasiumist, et hakata apteekriõpilaseks ja elukutseliseks revolutsionääriks. Sverdlovi isa kiitis poja otsuse heaks: kõik Jakovi viis õde-venda ootasid ühel või teisel viisil, millal ükskord jõuab kätte see tõeline päev.37
Tee usuni sai alguse sõprusest. Sverdlovil oli sõber Vladimir Lubotski (hilisema nimega Zagorski, kelle järgi Sergijev-Possadi linn sai uue nime), Konil oli Ludovik Savitski (kes sooritas 1893. aastal Pariisis enesetapu), Buhharinil aga Grigori Brilliant (tulevane rahanduse rahvakomissar Grigori Sokolnikov). Kaasani kaupmehe poeg Aleksandr Arossev on meenutanud, kuidas ta reaalkoolis õppides leidis endale sõbra: „Mingil hetkel kuulsin, et 3.b klassis on üks tugev poiss, kelle nimi on Skrjabin. Otsisin ta üles. Ükskord leidsin ta saalist pesemas kraani all tahvlikäsna. Ta jättis üsna morni mulje (niisugune ta enamasti oligi, nagu hiljem nägin). Läksin tema juurde ja kutsusin ta välja. Skrjabin nõustus. Vahetanud mõned sissejuhatavad hoobid, kargasime kogu saali meeleheaks teineteisele kõri kallale. Ma ei mäleta, kumb jäi peale, aga nii saime tuttavaks.”38
Tutvus tõi kaasa jutuajamised, jutuajamised südamepuistamised ja südamepuistamistest sündis sõprus. Nagu kirjutab Arossev ühes oma arvukatest mälestustest, „algab sõprus siis, kui üks pool usaldab teisele saladuse, millest ta varem pole mitte kellelegi rääkinud. Ja kui sa oled noor, võib igast asjast saada saladus: see, kuidas sa märkasid mööduvat pilve, vägeva mulje jätnud äike, imetlusväärne näitsik või unistus mõnest kaugest maast.” Skrjabini saladus oli muusika (ta oli viiuldaja ja mängis koos oma kolme vennaga kvartetis), Arossevi saladus olid romaanid. Mõlemale tähendas see otsinguid, kuidas leida tõeline tee revolutsioonini. Arossev jätkab:
Ühel õhtul … jalutasime inimtühjadel tänavatel, sadas kerget lund. Tänavail valitsev vaikus tekitas meis erilise läheduse tunde ja külm sundis meid nihkuma teineteisele veelgi lähemale. Kõndisime käest kinni hoides. Aeg oli tublisti üle südaöö. Tänavanurkadelt, teeäärsetelt postidelt ja uste ees olevatelt varikatustelt langesid kergelt läiklevale lumele varjud, mis meenutasid kuidagi kalasoomuseid. Mõnikord tundusid need meile igale poole järgnevate spioonide varjudena, ehkki mingeid spioone kusagil ei olnud. Need varjud – öös hõbedaselt veiklevad ebamäärased kujundid – kuulsid pealt meie kõnelust, meie sõnu, mis väärisid tähelepanu ainult ühel põhjusel: kirgliku sooviga leida tõde, mida saaksime võitluse nimel jagada meie kõigiga.39
Tõde, nagu nad teadsid, õnnestub leida üht moodi mõtlevates suuremates rühmades.
Pärast paljusid vestlusi ja südamepuistamisi koondusid mitu väiksemat sõpruskonda salajaseks lugemisringiks:
Seitse või kaheksa reaalkooli viienda klassi õpilast istus, kes toolil, kes voodil või diivanil ärklitoas, mida valgustas valge kupliga petroolilamp. Seintelt jälgisid neid tõsiselt ja kaitsvalt Kautsky, Engelsi, Marxi, Mihhailovski, Uspenski, Korolenko ja Tolstoi pildid. Nurgas seisva raamaturiiuli raamatuselgadelt võis lugeda nendesamade ajastu kangelaste nimesid. …
Õhk oli tiine energiast, mida oli võimalik tunnetada üksnes närvidega, mis nagu väike ämblikuvõrk ühendas kõiki ja andis kõigile tunde, et nad on koos ja seotud igaveseks, paljudeks järgnevateks sajanditekski. Noored mehed ei tundnud üksteist kuigi hästi, aga kõik vaatasid teisi peaaegu ekstaatilise poolehoiuga, tundes uhkust, et nad on siin koos teiste omasugustega, kes on nii salapärased ja nagu tema ise tulvil sisemist tuld. Iga nägu tundus kinnitavat: „Täna, selsamal hetkel alustades, astun minagi ning see ja see võitlejate ridadesse.”40
