mitte kõik esseeride ja marksistide vaidlused ei kulgenud nii ühekülgselt, seda isegi lõpuks võitjateks osutunute mälestustes. Buhharini mälestustes kirjeldatud „otsustavas lahingus” osales kaks leeri tõsimeelseid poisse ja tüdrukuid (kellele esseeride poolel oli abiks üks üliõpilane) ning see käsitles kõiki tavapäraseid vastuolusid: töölisklass versus rahvas, „kaine arvestus” versus „suured teod ja eneseohverdus”, „objektivism” versus „subjektivism” ja „universaalsed arenguseadused” versus „Venemaa ainulaadsus”. Marksistide süüdistusele, et esseerid tõstavad kangelased rahvast kõrgemale, esitati vastusüüdistus, et Lenin oma teoses „Mis teha?” teeb sedasama, mille peale bolševikud ütlesid, et nende juhid esindavad objektiivselt tööliste huvisid, sellele aga vastasid esseerid, et bolševikud on „teinud oma partei kasarmuks, surunud peale totaalse üksmeelsuse põhimõtte, tapnud omakeskis igasuguse kriitikavabaduse ja püüavad nüüd levitada seda igale poole mujalegi”, millele bolševikud vastasid tsitaadiga sellesama Lenini raamatust „Mis teha?”:
Me sammume tiheda salgana järsult tõusvat ning rasket teed mööda, kõvasti üksteisel käest kinni hoides. Me oleme igast küljest piiratud vaenlastest, ja meil tuleb peaaegu alati käia nende tule all. Me oleme ühinenud vabalt tehtud otsusel just selleks, et võidelda vaenlastega ja mitte kõrvale astuda naabruses olevasse sohu, mille elanikud meid algusest saadik on laitnud selle eest, et me oleme eraldunud eriliseks rühmaks ja valinud võitluse, mitte aga leppimise tee. Ja siin mõned meie seast hakkavad karjuma: läki sellesse sohu! – ja kui neid hakatakse häbistama, vastavad nad: millised mahajäänud inimesed te olete! ja kas teil pole häbi eitada meie vabadust teid paremale teele kutsuda! – Oo jaa, härrased, te olete vabad mitte ainult kutsuma, vaid ka minema, kuhu te tahate, kas või sohu; me isegi leiame, et teie õige koht on just soos, ja me oleme valmis jõudu mööda kaasa aitama teie ümberasumiseks sinna. Kuid laske siis ainult lahti meie käed, ärge haarake meist kinni ja ärge määrige suurt sõna: vabadus, sest meie oleme ju samuti „vabad” minema, kuhu me tahame, vabad võitlema mitte ainult sooga, vaid ka nendega, kes pöörduvad sohu!47
Siinkohal kuulutasid bolševikud end võitjaks ja lõpetasid vaidluse. Kõik ajasid end püsti ja läksid täis suitsetatud „raskete tumepunaste kardinatega” ruumist ükshaaval („välja arvatud noored daamid!”) Arbati lähedal olevale kõrvaltänavale, mis oli paar kvartalit Buhharini gümnaasiumist ja suurest kivisillast põhja pool. „Tänav oli vaikne. … Sammud kajasid vastu üle kogu tänava. … Suured lumeräitsakad langesid vaikselt, ilmusid kusagilt pimedusest, keerlesid ümber tänavavalgustite ja katsid pehme koheva sulgtekina kõnnitee, kleepusid postidele, regedele ja nurgal ootava tukkuva ja mitte päris kaine voorimehe seljale.”48
Kuna õpilasringid ja mitmesugused parteitute revolutsionääride organisatsioonid lõid omavahel sidemeid ja liitusid formaalseteks revolutsioonilisteks parteideks, jõuti peagi üksnes lugemise juurest esseede lugemise ning kirjutamise juurde (Ossinski esimene essee käsitles praktilist eetikateooriat), lendlehtede lugemise ja kirjutamise juurde (Voronski esimene ütles: „Me kõik võime kuulda ahelate tärinat ja vangikongide ukselukkude kriginat, aga peagi koidab uus päev ning tõuseb sotsiaalse sõltumatuse ja võrdsuse päike, töö ja vabaduse päike”), põrandaaluse kirjanduse lugemise ja levitamise, üleskutsete trükkimise, miitingute korraldamise, pommide valmistamise ja – esseeride maksimalistidest rääkides – riigiametnike mõrvamiseni. Kõikjal üle kogu keisririigi oli kooliõpilasi, seminariste, üliõpilasi ja igavesi üliõpilasi haaranud „elust pulbitsev usk” ja soov võidelda „mitte üksnes soo vastu, vaid ka nende vastu, kes kalduvad sood toetama.”49
Valerian Kuibõšev
1909. aastal arreteeriti kahekümne ühe aastane Valerian Kuibõšev – Siberi kadetikorpuse lõpetanud Tomski ülikooli üliõpilane ja bolševike partei liige alates seitsmeteistkümnendast eluaastast – selle eest, et sai paki keelatud raamatuid. Tema isa, kes teenis sõjaväes ohvitserina Siberi stepis Kainskis, kutsuti otsekohe oma kõrgema ülemuse, kindral Maslennikovi palge ette. Valerian Kuibõšev kirjeldab oma isa kui lihtsat meest, ausat sõdurit ja armastavat vanemat, umbes samasugusena nagu oli kindluse komandant Puškini teoses „Kapteni tütar”. Kuibõševi isa oli „riigiteenistuja, kellel polnud kunagi mingit vara, ja nii kasvasime üles väga tagasihoidlikes oludes, lapitud ja viledaks kulunud riided pärandati vanematelt vendadelt ja õdedelt noorematele”. Samuti oli ta, nagu ka Sverdlovi isa, mõistev ja võib-olla koguni uhke oma poja mässumeelsuse üle. Kuibõševide perekonnas oli kaheksa last ja kõik nad olid politseis arvel kui poliitiliselt ebausaldusväärsed. Augustis 1931 rääkis Valerian paarile sõbrale:
Isa jõudis Omskisse üsna murelikuna ja kandis endast kindral Maslennikovile ette. Niipea kui ta astus sisse, hakkas kindral tema peale karjuma:
„Kui te ei oska isegi oma lapsi korralikult kasvatada, siis kuidas te mõtlete oma sõdureid õpetada? Teie kodusele aadressile saadetakse riigivastast kirjandust. Teid tuleks maha lasta.”
Kindral Maslennikov karjus vahet pidamata umbes pool tundi. Isa seisis valvelseisakus, käed külgedel, ega tohtinud midagi öelda, kuni komandör räägib.
End ära väsitanud, jäi kindral Maslennikov mõneks ajaks vait ja ütles siis: „Pean teid üle viima Tjumeni.”
Tjumen oli muidugi palju suurem linn kui Kainsk. Tegu oli hoopis edutamisega.
Isa oli täiesti jahmunud: „Vabandust, teie ekstsellents?”
„Teid viiakse üle Tjumeni.” Siis pärast lühikest vaikust: „Mul endal on kaks poega Kiievis vangis.”50
***
Noorte revolutsionääride peamine töö oli „propaganda ja agitatsioon”. Propaganda tähendas koolide lugemisringide võrgu laiendamist „massidesse”. Aleksandr Voronski ring käis koos põranda all.
Lamp valgustas ähmaselt keldrit. Õhus oli petrooli ja odava tubaka lõhna. Kardinad olid tihedasti ette tõmmatud. Töölised istusid vaikides tumeda, katkise ja tindiplekilise vahariidega kaetud laua ääres ning neist langesid seintele suured mustad varjud. Siin oli alati külm. Keegi nihkus raudahjule lähemale, suits aga pani kurgu ja silmad kipitama. Neile tundus meeldivat kohtuda salapäraste vandenõulastega, ehkki kohalolijate ilme oli alati täiesti igapäevane. Nikita uuris tõsiselt ja peremehelikult kokkutulnuid neid otsekui hinnates, koputas sõrmenukkide või pliiatsiga lauale ja manitses pidulikult: „Kuulame seltsimees lektorit.”51
Nikita oli vanem tööline, kellele „meeldis jagada õpetussõnu, kes kasutas raamatuid ja ajalehti lugedes iidvanu prille, ei talunud nöökeid, ei teinud ise kunagi nalja, õigupoolest ei osanudki seda teha”. Seltsimees kõneleja tegi kohmetuks kohustus esineda nende ees, kelle sotsiaalselt ja intellektuaalselt madalamat taset korvas eluküpsus ja lunastav missioon.52
Agitatsioon (erinevalt propagandast) tähendas kõnede pidamist vabrikutes või vabaõhumiitingutel. Kõne pidi olema lühike ja enam-vähem asjakohane. Agitaatoritele antud juhtnööride kohaselt tähendas asjakohane seda, et õhutada „kuulajate südameis vihkamise leeki”. Voronski kandis oma kõne ette „üheainsa ägeda purskena, hinge tõmbamata ja hoogsalt žestikuleerides”.53
Ükskord pidasin kõnet improviseeritud vabaõhumiitingul, rääkides kaubarongi meeskonnavaguni trepil. Minu ümber maapinnale oli kogunenud hulk raudteelasi. Kuulutasin üleskutseid ja hüüdlauseid kokku hoidmata hoogsalt saabuvat „kättemaksu ja tasumise tundi” ning kutsusin neid kirglikult üles „mitte andma
