aga Molotov; Arossev oli nüüd Z, seda ka teistes samasugustes tubades teistes linnades; Sverdlovist sai Seltsimees Andrei, Brilliantist Sokolnikov, Obolenskist Ossinski ja Voronskist – „kahvatust, kõhnast, lokkisjuukselisest sinisilmsest täidlaste punaste huultega noormehest” – sai Valentin.
Voronski seminaristide ring Tambovis sündis „rõskete ja kopitanud ning õigeusu mürrist ja viirukist läbi imbunud seinte vahel”, aga selle liikmed – „noored, esiletungivate rangluudega ja kohmakalt kätega vehkivad äbarikud” – lugesid samu raamatuid kui nende kaasaegsed Kaasanis ja Moskvas ning pidasid samasuguseid koosolekuid:
Kujutage ette väikest tuba kusagil Esimesel Dolevaja tänaval ühe ametniku lesele kuuluvas majas: luitunud tapeet, akende ees sitskardinad, kolmel toolil neljast on istmekate katkine, laud, raudvoodi, raamaturiiul, paberist (kõrbemisjälgedega) varjuga laualamp, värsked näod udemetega ülahuule kohal ja eest lahti kahe valge tuhmunud nööbireaga pintsakud. Kaks pruuni kleidiga gümnaasiumitüdrukut hoiduvad hämaramasse nurka, nende juuksed on punutud kukla taha tihedaks patsiks, üks neist on nii häbelik, et ei tõsta peaaegu üldse silmi. Me vaidleme kogukonna, maaomandi ning kangelase ja rahva suhete üle. Me oleme liigagi enesekindlad ja tulvil tingimusteta kirge. Mõni sõrmitseb vana kitarri või mandoliini keeli.41
Neid noori sidusid ühte loetud raamatud ja kõikjal leiduvad lambivarjud – olgu valged, pruunid või rohelised –, mis olid kohal nii tavalise lugemise juures kui ka ühistel koosistumistel. Mõnigi kord istusid Arossevi sõbrad lihtsalt vaikselt ja lugesid selle lambi valgusel ning „väikesel ümmargusel laual aurasid tassid kuuma teega”.
[Plehhanovi, Pissarevi ja Belinski] kirjutatud leheküljed haarasid meid nii täielikult ja pimestasid meid niivõrd, et vahel, kui tõstsime väsinud pea, olime üllatunud leidmast end toast, kuhu roheline lambivari heitis kummalist valgust. Lambivari varjutas ka seal eemal väljas oleva patuse ja räpase maailma, aga heitis eredat valgust valgetele paberilehtedele ja mustadele ridadele, mis olid keeruliste mõtete kandjad. Ma ei oska teiste eest rääkida, aga mina tundsin suurt aukartust inimmõistuse visaduse, püsivuse ja hirmuäratava julguse ees, iseäranis aga selle mõttekäigu ees, milles – või pigem mille tagant – aimub midagi suuremat kui mõte, midagi ürgset ja arusaamatut, midagi niisugust, mille tõttu oli inimestel võimatu mitte talitada teatud viisil, mitte järgida nii võimsat pürgimust tegutseda, et isegi surm, kui see peaks jääma sellele pürgimusele ette, osutub jõuetuks.42
Liitumisel „surmaminejate leeriga” oli oluline osa pürgimuses tegutseda, mida toitis kollektiivne lugemine. Nagu ütleb Kon, peame nostalgitseva surematuse seisukohalt „kõik muidugi surema, see on päris selge. Tegelikult, nagu ma nägin seda tookord, oli see isegi hädavajalik”, iseäranis veel seetõttu, et surm oli „imepärane ja kaunis detail”, kauge ja võib-olla üürike. „Minu toonane meeleseisund meenutas noort rüütlit, kes on kindlalt otsustanud äratada uinuva kaunitari isegi siis, kui tal tuleb selleks läbi teha karmid katsumused. … Äratatuna sotsialismi imelisest puudutusest peab töörahvas avama silmad, ajama end sirgu, heitma endalt orjuse ahelad ja vabastama nii enda kui ka kõik teised. Võime sõlmida sõprussidemeid ja valmisolek surra on need jooned, mis eristavad „tundliku ja noorusliku südamega” inimesi nendest, kellele Feliks Kon ja tema sõbrad andsid hüüdnime suulud, ehk toonase terminoloogia kohaselt metslased, kes olid huvitatud üksnes oma tulevasest karjäärist ja mugavast elust, ega huvitunud karvavõrdki ülejäänud inimkonnast.” Suulud jagunesid „alasti tüüpideks” ja silmakirjateenriteks. Tundliku ja noorusliku südamega noored jagunesid lugemisringidesse.43
Aleksandr Arossev
Vjatšeslav Skrjabin (Molotov) (V. A. Nikonovi loal)
Kui õpilased jõudsid vanematesse klassidesse, jagunesid ka ringid vanuse järgi ja spetsialiseerusid. Nooremate ringides tutvuti põhilise sotsialistliku kirjandusega, keskmiste ringides käsitleti mingeid konkreetseid teemasid või autoreid, ja vanemate õpilaste ringides kirjutati ettekandeid vabalt valitud teemadel ja korraldati vaidlusõhtuid kutsutud külalistega. Eri ringid, sealhulgas ka eri koolidest, moodustasid omavahel tihedasti seotud ühislugemise ja aruteludega tegelevaid ning ühiseid uskumusi jagavaid võrgustikke. Arossevi reaalkoolis liitusid kõik lugemisringid üheksainsaks „parteituks revolutsiooniliseks organisatsiooniks”, aga igal oli oma põhikiri („teatud õppeplaan lühiajaliseks kursuseks, mille eesmärk oli saada mõlemat masti revolutsionääre: esseere ja marksiste”).44
Enamik tegi valiku, kas esseerid või marksistid, mõni aeg pärast seda, kui nad olid eraldunud suuludest. Erinevalt esialgsest valikust, sarnanes see harilikult teadliku valikuga, kus oli tegu katsetuste, ümbermõtlemiste ja avalikkuse mõjuga. Kuueteistkümneaastaselt jõudsid Ossinski (Obolenski) ringi veteranid Moskva 7. gümnaasiumis otsusele, et on aeg jõuda eneses selgusele ja „määratleda end poliitiliselt”. Pärast seda kutsusid nad enda juurde esinema Moskva ülikooli üliõpilase Platon Lebedevi (hiljem Keržentsev) ja tegid hulga ettekandeid ajaloo ja vene revolutsioonilise liikumise teemadel. Ossinski veetis kolm kuud Rumjantsevi raamatukogus, lugedes raamatuid dekabristidest.
Olen alati püüdnud oma parima äratundmise järgi seista vastu kõigele moes olevale, kõigele, mille intelligents psühholoogilise nakkuse teel omaks on võtnud. Toona [1904. aastal] pidasin ka marksismi, mis levis intelligentsi hulgas kiiresti, just üheks niisuguseks moevooluks (sest intelligentsile, sealhulgas mõnele minu sõbrale, osutus see tõepoolest üksnes moeasjaks). Seetõttu tegin suuri pingutusi, et anda dekabristide liikumisele mittemarksistlikku seletust. See seletus aga oli vastuolus minu enda kogutud tõenditega ja kogu ettekanne kippus libisema liberaalide juba sissetallatud mõttetule rajale. Lebedev-Keržentsevil polnud minu enda seltsimeeste toel kuigi raske mind taganema sundida. Mõelnud pärast „lüüasaamist” pikalt ja põhjalikult järele, jõudsin järeldusele, et olen valinud vale tee ja et vanal Marxil oli siiski õigus. 1905. aasta revolutsioon pakkus palju uusi – ja oluliselt käegakatsutavamaid – tõestusi.45
Kaasanis leidsid Arossev (Z) ja Skrjabin (Molotov) oma poliitilise eelistuse pikemalt mõtlemata. Kevadel 1907, kui mõlemad olid seitsmeteistkümneaastased, võtsid nad nõuks panna oma veendumused proovile, lugedes vastavaid tekste ja pidades avaliku väitluse parteitute revolutsionääride organisatsiooni sügiskoosolekul. Arossevi teema oli „Sotsialistliku revolutsioonilise partei filosoofilised alused”, Skrjabinil „Sotsiaaldemokraatliku partei filosoofilised alused”. Arossevi enda teatel „varusime Skrjabiniga mõlemad endale kirjandust, jätsime linnakära sinnapaika – tema läks Vjatka kubermangu, mina Malõje Derbõški külla – ja süüvisime Marxi, Mihhailovski, Engelsi, Lavrovi, Plehhanovi, Delevski [sic] teostesse. … Meil oli kokkulepe lugeda ühtesid ja samu raamatuid, et väitluseks tunneks ta minu allikaid ja mina tema allikaid.”
Kolm kuud nad aina lugesid, tegid märkmeid ja kirjutasid teineteisele pikki kirju. „Need polnudki kirjad, vaid teoreetilisi seisukohti selgitavad tekstid ja vastuväited, omamoodi kirjalikud eksamid läbivõetud materjali alusel.” Suve lõpus saadi Skrjabini toas kokku. „Suurtest akendest voogas sisse pehme augustikuine hämarus. Väljas siseõues nägime ringi jalutavaid kanu ja kaevu juures end sirutavat kassi. Toas läks pikkamööda pimedamaks. Seinalt vaatas meile vastu koopia Aivazovski maalist „Üheksas laine”, mille oli maalinud Nikolai Skrjabin [Vjatšeslavi vend]. Laual mühises vaikselt samovar. Sealsamas kõrval olid tassid lõpuni joomata teega ja suured avatud ning avamata köited.” Järsku kuulutas Arossev, et suvel loetu on veennud teda marksismi üleolekus populismist ja et ta ei saa puhta südametunnistusega kaitsta väitluses esseeride seisukohti (mis eelistasid revolutsiooniliste muutuste teostajatena vene talurahvast juurteta töölistele). Pärast lühikest mõttepausi sõnas Skrjabin, et niisugusel juhul ei kavatse
