olles enne tõstnud minu teadlikkust ja mõistnud, kuidas ma asjadest aru saan, ning samuti võtnud arvesse minu taiplikkust ja sotsiaalset seisundit ning kõike, mis ma olin läbi elanud, minu olemust ja kalduvusi ning janu teadmiste ja töö järele. Lihtsamalt öeldes olin juulist 1901 kuni märtsini 1902 tema hoole all. Märtsis võeti mind vastu demokraatide ringi.”
Pärast veel mitut töökohta ja paari kaklust, kui ta oli liitunud uue bolševistliku ringiga ning pidanud kõne 1. mai puhul korraldatud koosolekul, võeti Orehhov tööle Kudjolkini kastitöökotta. Ta ei jäänud sinnagi kauaks. „1908. aastal saadeti mind Moskvast välja, sest valasin kausitäie kapsasuppi Kudjolkinile pähe, nii et ta sai üleni põletada, sest tookord andsid omanikud oma köögi toitu ka töölistele ja paastu ajal pani Kudjolkin lauale vesise kapsasupi, milles oli ka usse, ning ükskord, kui ta pakkus jälle seda suppi, ütlesin, et ta võiks seda vakladega kapsasuppi ise süüa ja anda mulle midagi paremat, aga Kudjolkin teatas: „Sa sööd seda, mida sulle antakse”, ja selle peale valasingi kausitäie suppi talle pähe ning veetsin kaks nädalat vanglas, misjärel mind saadeti Moskvast välja.” Jõudnud Podolskisse, liitus Orehhov sealse bolševistliku ringiga ja temast sai propagandist.60
Semjon Kanattšikovi „uskumused, vaated ümbritsevale maailmale [ja] kõlbelised alustõed, mille toel [ta] oli elanud ja üles kasvanud”, hakkasid murenema pärast seda, kui temast sai õpipoiss Gustav Listi tehases Soos. Keegi teine tööline seletas talle, et pole olemas mingit muud põrgut peale selle, kus nad elavad; et pühakute säilmed ei erine mitte millegi poolest siinsamas lähedal oleva ajaloomuuseumi Egiptuse muumiatest; et duhhoboorid on „suurepärased inimesed”, sest nad peavad kõiki inimesi vendadeks; ja et väidet „jumalat pole olemas”, saavat tõestada, jälgides, kuidas ussid ja vaglad tekivad mitte millestki („ja edasi arenevad putukatest teised olendid ja nii edasi. … Ja nii, umbes nelja, viie või koguni kümne tuhande aasta pärast ilmubki inimene ise”). Siiski oli raamat („Mida iga tööline peaks teadma ja meeles pidama”) see, mis avas tema silmad. „Olin kogu nädala sama hästi kui ekstaasis, justkui seisaksin kusagil kõrgel, kust vaadates kõik teised inimesed paistsid kätte nagu mingid putukad, nagu sõnnikus askeldavad põrnikad, kuna ainult mina üksi olin taibanud eksistentsi mehaanikat ja tähendust. … Lahkusin nüüd [ühiskorterist] ja asusin koos ühe kaaslasega elama omaette tuppa. Ma ei käinud enam vaimuliku juures pihil ega kirikus jumalateenistusel ja hakkasin paastu ajal sööma ka keelatud toite.”61
Semjon Kanattšikov
Tööliste meelemuutus sarnanes sellega, mis juhtus üliõpilastega, ja näis tulenevat nii sünnipärase õiglustunde ning silmad avanud raamatute lugemise ja vestluste koosmõjust. Kui üliõpilased aga „astusid üle teadmiste läve” teiste üliõpilaste seltskonnas, siis töölistel oli nende endi meenutuste kohaselt vaja juhendajat n-ö väljastpoolt. Nagu üks neist ise ütleb, kasutades levinud näitena lugemisringi, „on kurb öelda, aga ilmselgelt ei ärka töörahvas unest veel niipea” – kui just „seltsimees üliõpilane” poleks piserdanud neid maagilise eluveega.62
Üks niisuguseid üliõpilasi oli tema enda seltsimeeste väitel Jakov Sverdlov. „Keskmist kasvu, tõrksate pruunide juuste, kogu aeg ninaotsale vajunud prillide ja üliõpilasvormi pintsaku alt paistva vene särgiga nägi Sverdlov välja nagu üliõpilane ja meile, ühtaegu nii noortele kui ka töölistele, tähendas sõna „üliõpilane” revolutsionääri.” Teoreetiliselt võis igaühest saada revolutsionäär, kui ta omandab vastavad teadmised, teeb propagandat ja agitatsiooni, ning igaüks võis jätta mulje üliõpilasest, kui kandis prille ja vene särgi peal pintsakut. Sverdlov näiteks lahkus gümnaasiumist pärast nelja õpiaastat, ei astunud kunagi ülikooli ja lihtsalt kasutas üliõpilase välimust (millele lisandusid säärikud ja müts ning kokku sai kombinatsioon gümnasisti ja proletaarlase riietumisstiilist), kuigi ta polnud üliõpilane.63
Õigupoolest said Orehhov, Terehhov, Postõšev, Kanattšikov ja enamik teisi töölisi revolutsionäärideks, saamata kunagi üliõpilasteks, ükskõik kui palju nad õppisid, mis positsiooni saavutasid või kas nad kandsid prille ja vene särki pintsaku all (Kanattšikov kandiski). Üks erinevuse põhjusi seisnes nende kõneviisis, riietumises, maitses, žestides ja muudes tundemärkides, mis võisid, aga ei tarvitsenud olla kooskõlas mõtteviisis toimunud muutustega. Teine põhjus peitus tööliste vajaduses „ajada lõputult taga oma haletsusväärset leivapalakest”. Postõšev kirjutab oma n-ö kasuemale Ljubov Belokonskajale: „Kuigi mu vaim januneb valguse järele ning püüab end välja võidelda ahistavast pimedusest, protestib mu keha leivatükki igatsedes hinge karjete vastu. Oh kui raske see kõik on!”64
Kolmas põhjus on seotud nende teadvusega, kes olid n-ö mahajäänud. „Üliõpilasi” toetas peaaegu alati kodu ja neid ei mõistetud peaaegu kunagi hukka, kui nad valisid revolutsionääri tee. Nagu Kanattšikov ütleb, „olid juhtumid, kui intelligendi pere liige katkestas täielikult sidemed oma kodanlastest või väikekodanlastest omastega, tõesti väga harvad. … Tavaliselt juhtus nii, et isegi kui kodukolle jäi tõrksale lapsukesele suletuks, leidus härda südamega sugulasi, kes suurest kaastundest vangi sattunud märtri vastu tundsid tema saatuse pärast ikka üha rohkem ja rohkem muret. Nad külastasid teda vanglas, tõid talle hädavajalikke asju, esitasid võimudele taotlusi, paludes tema olukorda kergendada ja nii edasi.”65
Sverdlovi õdede Sarra ja Sofia ning venna Venjamini andmetel oli nende graveerimistöökoja omanikust isa äkilise loomuga, aga järeleandlik mees, kes pärast esialgset vastusõdimist leppis olukorraga ja lõpuks koguni andis oma panuse, et tema majast sai „Nižni Novgorodi sotsiaaldemokraatide kohtumispaik” ja tema töökojas asuti valmistama revolutsioonilisi lendlehti ja vorme valepasside trükkimiseks. Voronski vaimulikust isa suri, kui Voronski oli väga noor, aga üks tema kirjanduslikke teisikuid külastas poja kommuuni ja jõi koos teistega marksismi, terrori, vene kirjanduse, uute masinate ja poja palvel ka „ebavõrdse võitluse, hingelt julgete ja nende terviseks, kes on valmis end ohverdama midagi vastu küsimata”. (Toostiga „Kirikumeeste terviseks!” polnud seminaristidest keegi nõus ja nii pidi isa Hristofor selle üksi jooma.) 1906. aastal sai Kuibõševi isa, tol ajal Kuznetskis väeosa komandörina teeninud alampolkovnik tütrelt telegrammi, et Valerian antakse sõjakohtu alla („igaüks teadis, mida tähendas sõjakohus: täna sind arreteeritakse ja neljakümne kaheksa tunni pärast saad kohtuotsuse: surma mõistetud”). Valeriani enda 1930. aastate alguses kirja pandud mälestuse kohaselt „oleks isa peaaegu hulluks läinud: hetkegi kaotamata hüppas ta troskasse ja kiirustas raudteejaama (toona polnud veel Kuznetskit Siberi raudteega ühendavat raudteeliini. Hiljem ütles ta mulle, et kulutas sellele sõidule määratu summa, sest ta nõudis nii suurt kiirust, et mitu hobust suri teel.”
Jõudnud vanglasse, sai Kuibõšev vanem teada, et tema poja üle hakkab õigust mõistma sõjaväeringkonna kohus, mitte välikohus. Valerianil polnud telegrammist aimugi.
Kui mulle öeldi, et isa on tulnud mind vaatama, tundsin end väga halvasti. Ootasin igasuguseid etteheiteid, pisaraid ja sõitlemist (tegu oli minu esimese arestiga). Mul polnud nähtavasti muud võimalust kui katkestada isaga suhted ja täielikult. …
Valmistanud ennast igati ette tõrjuma kõiki katseid veenda mind ümber loobuma valitud eluteest, läksin kohtumiskongi. Aga selle asemel et kohtuda vihase isaga, leidsin ta nutmas nagu väikese lapse, pisarad silmis, ruttas ta mind embama. Ta aina suudles ja kallistas mind, naeris õnnelikult, ja katsus mind igatpidi läbi veendumaks, et olen ikka elus. Olin täiesti jahmunud.
„Isa, mis on juhtunud, miks sa oled nii õnnelik?”
Ta rääkis mulle telegrammist.
Nii sai isa minu esimesest arreteerimisest teada. Minu õe viga aitas isal leppida minu
