lähedastega (keda ta mõnigi kord nimetas sooks).67
Harilikult juhtus nii, et niipea kui tööline jõudis arusaamisele, et ümbritsev sotsiaalne keskkond teda ei rahulda, kui see on talle koormav, siis hakkas ta suhtlema üksnes endasugustega ning kasutama vaba aega mõistlikumal ja kultuursemal viisil. Samal hetkel algas ka tema isiklik tragöödia. Kui tööline oli vanem perekonnainimene, tekkisid perekonnas otsekohe probleemid, eeskätt naisega, kes oli harilikult tagurlike vaadetega ja harimatu. Naine ei tarvitsenud mõista mehe vaimseid vajadusi, mitte jagada tema ideaale, ta võis karta ja vihata mehe sõpru ning nuriseda ja teha etteheiteid, et mees raiskab mõttetult raha raamatutele ning muudele kultuurilistele ja revolutsioonilistele eesmärkidele, kõige rohkem kartis naine aga kaotada leivateenijat. Kui tööline oli noor mees, sattus ta paratamatult vastuollu vanemate või teiste sugulastega, kellel oli tema üle nii- või naasugune võim. Seetõttu kujuneski teadlikumatel töölistel välja negatiivne hoiak perekonna, abielu ja koguni naiste vastu.68
Üliõpilasringkondades oli naisi vähem ja nende roll polnud nii silmapaistev kui meestel, aga kirjameeste muusadena, vaidlusõhtute kuulajatena, vangla külastajatena, omamoodi märtrite eeskujuna ja n-ö tehniliste töötajatena oli neil revolutsioonilistes kogukondades oma tähtis osa. (Üksnes ainult juudi rahvusest revolutsionääride hulgas oli naiste hulk võrreldav meeste hulgaga, nii et juudi naisi oli revolutsionääride hulgas rohkem kui juudi mehi.) Töölisrevolutsionääride hulgas peaaegu polnudki naisi. Töölised, kes liitusid sotsialistide ringidega ja ootasid lõplikku ärkamist, olid proletaarlased ainsad, kellel polnud kaotada midagi peale ahelate. Neil oli õnn kuuluda väljavalitute hulka, aga neil polnud tõelist eneseteadvust, polnud kultuuri ega perekonda ega muid kokkupuuteid naistega kui piinlikuvõitu ja sageli alandavadki kontaktid juudi soost või intelligentsi naistega. Neil tuli end muuta ja õppida romantilisi suhteid umbes niisamuti nagu nad õppisid, kuidas inimkond lunastada. Esialgu oli neil üksnes usk, nemad ise ja teatud eksistentsiaalne vabadus, mis näis olevat peegelpilt sellest, mida tõotas neile tulevane vabaduse riik. Kui Kanattšikov sai kirja vennalt, kes teatas talle, et nende isa Ivan Jegorõtši hing on läinud jumala juurde, viskus ta koikule, surus näo patja ja lasi pisaratel voolata. „Aga kusagil sügaval hinge põhjas,” kirjutab Kanattšikov, „tõstis pead ja tugevnes üks teine tunne – vabaduse ja täieliku iseseisvuse tunne.”69
***
Üks koht, kus üliõpilased ja töölised kokku said – et liituda parteiks ja vabaneda soost –, oli vangla. Üliõpilased said seal karastuse, töölised eneseteadvuse ja mõlemad õppisid elama külg külje kõrval väga kitsastes oludes ja suhteliselt võrdsetena. Arossev arreteeriti esimest korda 1909. aastal, kui ta käis alles Kaasanis koolis. „Mulle hakkas vanglas kohe meeldima: kõike tehti täiega ja tõsiselt, justkui oleksime pealinnas. Kui mind viidi kongi ja ma nägin vangla koridori seinal oma kergelt kühmus varju, täitis mind suur austus iseenda vastu. … Meid viidi kongi, kus oli veel kaheksa üliõpilast. Kaks neist olid meile tuttavad esseerid. Kokku jättis see rohkem mulje lõbusast üliõpilaste koosviibimisest kui vanglast. Siin leidus raamatuid, veel rohkem raamatuid, märkmeid täis kirjutatud vihikuid, pikal puitlaual võis näha vorstilõike, plekist teekanne, kruuse, keegi naeris, heitis nalja, keegi vaidles ja keegi mängis malet.”70
Vangid jalutasid mööda vanglakoridore „nagu ülikoolis”, mängisid õues sikuhüppemängu ja pidasid enne uneaega „rangelt täielikku vaikust, et võimaldada soovijatel lugeda või kirjutada”. Elu Jekaterinburgi vanglas 1907. aastal oli samasugune. Nii kirjutab üks Jakov Sverdlovi kongikaaslastest:
Meie osakonna kõikide kongide uksed olid kogu päeva avatud ja vangid võisid vabalt käia kongist kongi, mängida mänge [„Sverdlov oli üks eestvedajaid, kui läks sikuhüppemänguks”], laulda laule, kuulata ettekandeid ja korraldada arutelusid. Niisuguse range korra kehtestas „konstitutsioon”, mille täitmist jälgisid kongivanemad, kelle valimise korraldasid poliitvangid. Teatud tunnid olid vaiksed ja ühisteks jalutuskäikudeks. … Meie kongis oli alati palju rahvast. Tol ajal oli enamik vange sotsiaaldemokraadid, aga leidus ka paar esseeri ja anarhisti. Teistest kongidest tuldi sageli J. M. Sverdlovi kuulama.71
Sverdlov teadis, nagu Arossev peagi aru sai, et „niisugune vaba kord vanglas peegeldas otseselt omavahel võitlevate poolte suhtelist vahekorda väljaspool vanglat”. Väga palju sõltus ajast, kohast, kohtuotsusest, vanglaülemast ja vangi klassikuuluvusest. Orehhov, kes valas kausitäie kuuma suppi tööandjale pähe, kirjeldab, kuidas tal „väänati käed selja taha ja seoti kinni ning sunniti sööma peenendatud klaasipuru”, aga ka, kuidas ta „lamas teadvusetult maas pärast ühtainsat vastu pead antud hoopi”. Doni kasakas Valentin Trifonov meenutab, kuidas ta kandis vanglas talvemantlit, et leevendada valvurite hoope. Tema poja Juri andmetel „protestisid vangid kogu aeg millegi vastu: alates sellest, et võimuesindajad pöörduvad nende poole mitteametlikke väljendeid kasutades, ja lõpetades sellega, et valvurid nõuavad enda tervitamist sõnadega „Tere päevast, härra!” koos mütsi peast võtmisega, aga ka ihunuhtluse ja sundusliku juukselõikuse vastu ning nende vastu, kes esitasid armuandmispalveid või taotlesid karistuse lühendamist”.72
Tuli ette ka rahutusi, põgenemisi, enesetappe ja hukkamisi. Isegi Arossev koges oma mõnusas vanglas, kui ta parajasti mängis siseõues sikuhüppemängu, kuidas „korraga toodi sisse seltsimees, kes oli mõistetud surma, ja me mõistsime, et homme või ülehomme tuuakse ta jälle siiasamasse siseõue, sellesama koha lähedale, kus me praegu mängisime, ja puuakse üles ning seda seltsimeest enam ei olegi.”73
Valentin Trifonov (Olga Trifonova loal)
Enamik bolševike mälestusi vanglaelust räägib siiski enese harimisest tõeliseks bolševikuks, kusjuures suuremas osas neist nimetatakse vanglat ülikooliks. „Nii kummaline, kui see võib ka tunduda,” kirjutab Kon, „olid vanglas mööda saadetud aastad minu elu parimad. Õppisin väga palju, panin end proovile pikas ja raskes võitluses ning sain lakkamatus suhtluses teiste vangidega selgeks, mis vahe on sõnadel ja tegudel, kindlatel veendumustel ja põgusatel mõttevälgatustel. Just vanglas õppisin, kuidas hinnata omaenese elu ja teiste elu meie ürituse edu seisukohalt.” Ossinski ja Buhharini sõprus sai lõpliku karastuse siis, kui nad elasid ühes vanglakongis „täielikus harmoonias”, ja Platon Keržentsev, kes oli keskkoolipäevil jäänud vaidluses Ossinskiga dekabristide üle peale, „uuris põhjalikult … kirjandust nii marksismist kui populismist ning lahkus vanglast – [oma] elu parimast ülikoolist – juba bolševikuna”. Jossif Taršise (Ossip Pjatnitski) vanglas veedetud aeg oli „ülikool” seetõttu, et ta „õppis seal süstemaatiliselt, juhendajaks seltsimees, kes tundis marksistlikku revolutsioonilist kirjandust”, Grigori Petrovski vangla-aastad aga kujunesid ülikooliks seetõttu, et ta „üksnes ei saanud lugeda parimat marksistlikku kirjandust, vaid õppis ka aritmeetikat, geomeetriat ja saksa keelt.”74
Tõelise bolševiku haridus seisnes küll selles, et õppida hindama omaenese ja teiste elu oma ürituse edu seisukohalt, aga ka kõige muu võimalikult põhjalikus õppimises. Kui usk ükskord saabuvasse tähtsasse päeva oli vankumatu ja „põhilised teadmised mõistmaks tegelikkust” omandatud, aitas aritmeetika, geomeetria ja saksa keele õppimine leida kõik need asjad, mis olid oma ürituse edu seisukohalt abiks. Mida rohkem keegi teadis, seda kergem oli tal mõista inimeste ja sündmuste liikumapanevaid jõude ja näha „kõigele ning kõikidele valgust heitvat imelist, ülendavat ja eredat helendust”.
Esimest korda vanglas viibides ja üksnes tänu tema käsutuses olevale vangla raamatukogule sai Kanattšikov lugeda „Turgenevi, Uspenski, Dostojevski, Spielhageni („Vasar ja alasi”), Štšedrini ja teiste teoseid”. Eriti meeldis talle Štšedrin. „Naersin nii valjusti, et valvur avas mitu korda vaateluugi ja uuris minu nägu, ilmselt kahtlustades,
