Peterburi pagar Boriss Ivanov aga „kiindus tõepoolest sügavalt” oma majaperemehe tütresse Matrjonasse. Aleksandr Voronski kirjanduslik teisik Valentin rääkis oma veendumustest vanausulisele majaperenaisele, umbes kolmekümne kahe aastasele „laiaõlgsele ja turskele” lesele, nii ilukõneliselt, et ükskord, olles istunud ja kuulanud mehe järjekordset monoloogi, naine „tõusis, läks kaheinimesevoodi juurde, kus kõrgus padjamägi ja mida kaunistas kohev udusuletekk, tõmbas selle pikkamööda kõrvale, pöördus siis Valentini poole ning lausus rahulikult ja alandlikult: „Ma saan nüüd aru küll. Tule siia ja las ma lohutan sind.” Seda öelnud, asus ta täpselt sama rahulikult ja alandlikult ning sügavalt ohates oma pihikut lahti nööpima.”81
Enamasti aga kurameeriti omavahel, abielluti omavahel (mitteametlikult) ja noomiti üksteist. Mõned asumisele saadetud andsid ka tunde, aga tavaliselt olid üliõpilased õpetajate ja töölised õpilaste rollis. Orvuks jäänud Doni kasakas Valentin Trifonov, kes oli enne bolševikuks saamist töötanud raudteel depoos, on väitnud, et õppis kõike, kaasa arvatud „lihtsat kultuuri”, teiselt asumisel viibijalt Aron Soltsilt. „Peaaegu kirjaoskamatule ja poliitiliselt alaarenenud” pagar Boriss Ivanovile (nagu ta ise ennast kirjeldab) õpetas Sverdlov vene keelt, algebrat, geomeetriat ja poliitökonoomiat, aga ka „põhilist kirjaoskust ja poliitilist arengut”. Asumisele saadetud tegid pikki jalutuskäike, vestlesid omavahel, tähistasid revolutsioonilisi tähtpäevi, ootasid uusi saabujaid ja lugesid raamatuid (nii mõnigi kirjastaja varustas neid tasuta eksemplaridega). „Administratiivsetest piirangutest hoolimata elasime küllaltki vabalt,” kirjutab Voronski oma elust Valge mere ääres. „Meid ümbritsesid igast küljest lumi, jää, meri, jõgi, kaljud ja kohalike elanike pomooride üsnagi primitiivne, ent kindel ja tervislik eluviis. Saime tasuta ajalehti, ajakirju ja raamatuid. Meie päevad möödusid sündmustevaeselt, aga mitte igavledes, seda vähemalt esimesel asumisaastal. Kohtusime omavahel sageli, vaidlesime ja saime korrapäraselt põrandaalust kirjandust. Politsei küll tülitas meid, aga mitte kuigi järjekindlalt. … Politseiülem ja valvurid kartsid meid pisut.”82
Väljasaadetute kõige kurjemad vaenlased olid must masendus ja depressioon. „Kuidas mitte sattuda masendusse ja depressiooni,” kirjutab Pjatnitski, „kui kaheksa kuud aastast ümbritseb sind ainult lumi ja seda vaadata teeb silmadele haiget, ning sul on võimalik käia ainult mööda teed, sest muidu varitseb sind oht vajuda üleni lumme, mis on peaaegu kaks arssinat sügav?” Ning kuidas mitte olla masenduses ja depressioonis, kirjutab Boriss Ivanov, „kui päike kaob mitmeks kuuks silmapiiri taha ja kahvatu, morn ning pime päev kestab poolest tunnist tunnini ning seejärel on jälle öö ja seda kuude kaupa?”83
Nii mõnigi ei tahtnud üldse voodist välja tulla, teised hakkasid jooma, kolmandad langesid kahtluste küüsi või loobusid üldse lugemast ja kirjutamast. Kohalikud talumehed võisid ilmuda kutsumata kohale ja nagu kirjutab Sverdlov, „istuda vaikides pool tundi või terve tunni, tõusta siis püsti ja öelda: „Nojah, eks ma hakka nüüd minema. Head aega.”” Külla tulnud rändkarjakasvatajad võisid jääda „imestama, kui kiiresti liigub sulg paberil ja kui palju on juba kirja pandud, ning seista seal ja piiluda üle sinu õla nii kaua, kuni sul kadus tahtmine kirjutada”. Postõšev ei suutnud alati pidada lubadust kirjutada Belokonskajale. „Kui palju kordi olen istunud kirjutama mind haaranud masenduse hetkel, et jagada oma üksildust teiega, aga ei suutnud kuidagi lühikestki kirja lõpetada. Kallis väga austatud Ljubov Matvejevna, kui te vaid teaksite, kui väga ma kannatan, siis andestaksite minu vaikimise.”84
Koguni teiste asumisele saadetute seltskond võis osutuda talumatuks. 1914. aasta kevadel viidi Sverdlov üle polaarjoone taga asuvasse väikesse külakesse koos teise poliitilisega, „grusiiniga, kelle nimi on Džugašvili”. „Ta on tore poiss,” kirjutab Sverdlov sõbrale, „aga igapäevaelus liiga suur individualist. Mina jälle nõuan teiselt minimaalset korda, mistõttu see häirib mind vahel.” „Kõige halvem kõigest,” kirjutab ta kuu aega hiljem, „on see, et asumisel olles või vanglas on inimene täielikult teiste silme all ja paljastab end kõige väiksemate üksikasjadeni. Kõige halvem ongi see, et kõik, mida sa näed, ongi „väikesed elu üksikasjad”. Pole enam ruumi suuremateks asjadeks, et end kehtestada. Minu seltsimees ja mina elame nüüd eri majades ja me ei kohtu kuigi sageli.” Saanud loa asuda elama teise külla, kirjutab ta Novgorodtsevale: „Kas teate, mu kallis, kui kohutavad olud olid Kureikas. Seltsimees, kellega ma seal koos olin, osutus seltskonna mõttes niisuguseks, et me ei rääkinud ega saanud üldse kokku. See oli kohutav. Ning kõik oli veelgi kohutavam seetõttu, et mitmesugustel põhjustel ma ei saanud – tõepoolest ei saanud – üldse õppida. Jõudsin täielikku vaimse tardumuse seisundisse, omamoodi aju anabioosi.” (Kolm päeva hiljem kirjutas Džugašvili Tatjana Slovatinskajale, kelle korteris Petrogradis ta enne arreteerimist elas: „Kallis, minu viletsus suureneb iga tunniga. Olen meeleheitlikus olukorras. Kõigele lisaks olen saanud mingi haiguse ja mul on kahtlane köha. Mulle oleks vaja piima … aga mul pole üldse raha. Kallis, kui saad natukegi raha kokku kraapida, saada see kohe telegraafiga siia. Ma ei suuda seda kauem taluda.”)85
Ümberkolimine hea sõbra juurde oli Sverdlovile abiks, aga ei toonud täielikku kergendust. Sõber, Filipp Gološtšokin, sünninimega Shaia Itskov, keda teati aga kui Žorži, „andis oma panuse” Sverdlovi uude ärkamisse. „Ta on vägagi elav inimene. Tõstatab lugematu hulga küsimusi, millele püüab leida lahendust dialoogi käigus. … Aga ei maksa arvata, et meil on siin kahekesi väga tore ja et siin valitseb mõnus seltsimehelik õhkkond. Lõppude lõpuks on meid kõigest kaks.” Ja läks veel halvemaks: „Žorž on muutunud täielikuks neurootikuks ja temast saab vist varsti misantroop. Üldiselt on ta inimestest heal arvamusel, aga käitub väga tülinorivalt nende konkreetsete inimestega, kellega ta kokku puutub. Selle tagajärjel on ta tülis kõikidega – välja arvatud muidugi mina, sest ma tean, kui hea ja hingeline inimene ta on.” Viimaks läksid nemadki lahku – „mitte tüli tõttu, mitte sinnapoolegi”, vaid seepärast, „et eraldi korter on lõppude lõpuks ikkagi parem”. Nad olid hakanud minema magama eri aegadel ja õppima eri aegadel „ning pealegi ma ei saa kirjutada intiimse sisuga kirju, kui siin on veel keegi, kes on ärkvel”.86
Sverdlov kirjutas palju intiimse sisuga kirju, eriti siis, kui lähedal polnud kedagi teist. „Kas tead, pisike,” kirjutas ta Novgorodtsevale Kureikast pärast seda, kui tema ja Džugašvili teineteisega enam ei rääkinud, „ma armastan sind tõepoolest väga-väga. Kas sa magad ja ei kuule? Maga siis, maga, kallis, ma ei hakka sind segama.” Aasta pärast Andrei sündi ei olnud ta oma poega ja abikaasat ikka veel näinud (ta nimetab naist kirjades abikaasaks, ehkki mõnigi bolševik suhtus sellesse terminisse umbusklikult).
Mul on kindel tunne, et minu olemasolu on lahutamatult seotud sinuga ja ma räägin endamisi sinuga nii sageli, mistõttu tundub väga imelik, et me pole näinud teineteist nii kaua. Kuidas ma küll tahan olla sinu kõrval, näha sind ja meie väiksekest. Pean tunnistama, et minu suurim soov on olla sinuga, sa oled minu mõtteis ikka rohkem ja rohkem, ikka sina ja sina jälle ning siis meie väikseke. Ära mõista mind valesti. Jah, tahan tunda sinu hellitusi, mõnikord tahan seda nii väga, et see teeb haiget ja ma ei arva, et selles on midagi halba. Tahan panna oma pea sinu sülle ja vaadata lõpmata kaua sinu kallist, armastatud ja kaunist nägu, piiluda sinu silmadesse, pöörata pilk siis väikesele beebile ja tunda sinu puudutust oma juustel. Jaa, selles peitub väljendamatu rõõm, aga veelgi tugevam, palju-palju suurem on soov jagada sinuga kõiki oma tundeid, mõtteid ning neid jagades ammutada uut jõudu, olla kindel, et sinagi jagad minu tundeid, et need tunded teevad meid üheks. … Tahan sind hellitada, sinu eest hoolitseda, anda sinu elule uut energiat ja rõõmu. … Tahan anda sulle väga-väga palju. Aga mida saan ma teha?87
Samal ajal kirjutas Sverdlovi õpilane Boriss Ivanov kirja „kallile ja kaugele sõbrale” Bljuma Faktorovitšile. „Kirjutan sulle hämaruses. Sa seisad minu kambris minu ees täpselt samasugusena, nagu sa olid vana aasta ärasaatmisel meie töölisklubis. Sinu paksud pruunid juuksed meenutavad krooni ja sinu mustad lõõmavad silmad sädelevad tulede valgusel.” Kiri lõpeb
