kõiki probleeme.
Tabel 1.4.6. Tavalised väärarusaamad ravimite väljakirjutamisel.
Arstile on patsiendi kohta käiv info teadmata
Patsient ei maini haigusloo varasemaid seiku, nagu kõrvalmõjud, sest ta arvab, et arstil on need meeles.
Arst ei tea, mida patsient arvab ravimitest, nagu antibiootikumide ülekasutamise või antibiootikumresistentsuse hirm.
Arst on valesti aru saanud sellest, mida patsient soovib, arvab, et ta tahab retsepti, kuigi see pole nii, või vastupidi.
Arst ei tea patsiendi alternatiivmeditsiini vahendite kasutamise või kasutatavate käsimüügiravimite kohta.
Arst ei saa teada, et patsient on muutnud doosi või on ravimi võtmisest valesti aru saanud.
Patsient ei tea, aga arst arvab, et patsient teab
Patsient saab ravimi toimeviisist või manustamisest valesti aru.
Patsient ei ole ravimi doseerimisest õigesti aru saanud.
Arst selgitab oma otsuseid ebaselgelt
Patsient ei saa aru, ei mäleta või ei lepi oma diagnoosiga.
Patsient ei usalda väljakirjutatud ravimit, kui arst ütleb, et diagnoos pole kindel.
Suhtetegurid
Patsient arvab, et retsept oli vajalik, sest arst kirjutas selle välja, samas kui arst ei pea seda vajalikuks, kuid tunneb endal kohustust jätkata kolleegi alustatud raviga.
Arst kirjutab enda arvates ebavajaliku ravimi välja, sest arvab, et patsient peaks selle saama, selleks et teda usaldada. Patsient peab ravimit samuti ebavajalikuks, kuid võtab selle arsti meeleheaks vastu.
Tabel 1.4.7. Kasulikke vestlustehnikaid kognitiivsest teraapiast.
Täpsustamine
Palu patsiendil selgitada tema kasutatavaid sõnu ja mõisteid: „Mida te selle all mõtlete?“
Räägi rohkem tunnetest, mis ei tundu kohe arusaadavad: „Ma pole päris kindel, kas ma sain aru. Kas saaksite teiste sõnadega selgitada?“
Asjalikkus
„Mis teid nii tundma või mõtlema paneb?“
„Kas võiksite täpsustada, miks te nii mõtlete?“
„Kas võiksite öelda, mis põhjusel te seda nii näete?“
Tagajärgede analüüs
„Mis on halvim, mis võiks praegusel hetkel juhtuda?“
„Mis on selle, millele te praegu mõtlete, tagajärjed?“
„Kas suudate ette kujutada, mis võib juhtuda?
Alternatiivid
„Kas olete asja NN1-ga arutanud?“
„Mis te arvate, et NN2 oleks öelnud?“
„Kui te olete kurb, kuidas te siis seda asja näete?“
„On palju põhjuseid seda asja nii näha, nagu teie praegu näete. Kas on midagi, mis annaks põhjuse seda teisiti näha?“
„Kas võiksime koos uurida, mis teie mõtteviisis peab paika ja mis mitte?“
„Mida te endale ütlete, kui niimoodi tunnete?“
79
Osa 1. Esmatasand
Kui patsient ootab vastuvõtu lõpuni, et rääkida mõnest täht-sast probleemist, võib see tulla arglikkusest ja ebakindlusest, aga ka sellest, et arst juhib vestlust nii, et uusi teemasid on raske algatada. Kõik, mis pakub huvi ja annab ülevaate pat-siendi perspektiivist, aitab kaasa lõpufaasi sujuvusele.
Kuues funktsioon: struktuur
Arsti ülesanne on hoolitseda selle eest, et vastuvõtt järgiks algusest lõpuni teatud struktuuri. Eesmärk on arendada paindlikku vestlust, mis on samas ka organiseeritud. See aitab patsiendil aru saada, kuhu vestlus viib ja miks, võimaldab infot täpselt edastada ning tagab tõhusa ajakasutuse. Oleme juba kirjeldanud, kuidas struktuur vastuvõtu alguses saavu-tatakse sihtmärgipärase probleemide kaardistamise ja täht-suse järjekorras esitatud päevakava koostamisega. Suhtlus on edasi- ja tagasisuunaline liikumine kahe mõtleva osapoole vahel, mida illustreerib frisbee mängimise metafoor. Mõlemad osapooled vajavad tagasisidet, et kujundada mulje sellest, kui-das teine pool öeldust aru saab. Kontrolli tagavad neli oskust:
− kokkuvõtte tegemine,
− teetähiste andmine,
− kindel tegevuste järjekord,
− aja juhtimine.
Vastuvõtu valitud aspektidest kokkuvõtte tegemine võimal-dab patsientidel saada tagasisidet selle kohta, kuidas arst on temast aru saanud. „Saan aru, et teil tuli eile pärakust verd ja te ei tea, miks, ent kardate vähki ja teile on roojamine veidi haiget teinud. On nii?“ Ilma sellise kontrollita ja kokku-võtteta puudub arstil vastus loogilisele küsimusele: „Kui-das ma tean, et see, millest ma aru sain, on täpselt see, mida patsient soovis mulle öelda?“ Patsiendil tekib küsimus: „Ma tean, et arst kuulab tähelepanelikult, aga kuidas ma tean, et ta minu öeldust aru saab?“
Teetähiste andmine vastuvõtu ajal tähendab signaalide edastamist selle kohta, mis toimuma hakkab. Pärast kok-kuvõtet võib arstipoolne „tähis“ öelda patsiendile, mida arst mõtleb: „Teid vaevab teie kõht ja te mainisite ka seda, et te ei saa oma ülemusega läbi. Võiksin teie kõhtu uurida ja siis räägime lähemalt tööl toimuvast.“ Või „Enne kui hakkame kõhtu uurima, palun, et räägiksite mulle oma üleüldisest ter-visest, kuna ma ei tunne teid väga hästi.“ Sellised „tähised“ konsultatsiooni erinevate etappide vahel kaasavad patsienti, annavad võimaluse patsiendiga koos kõva häälega mõelda, muudavad loa küsimise lihtsamaks ja struktureerivad vastu-võttu avatud viisil mõlema osapoole jaoks. Tähised võivad olla hea abivahend näiteks intiimsemate teemade kaardista-misel, uimastite anamneesi koostamisel, küsides vägivalla ja hooletusse jätmise kohta perekonnas ning teiste tabudega seotud ja emotsionaalsete teemade kohta. „Ma küsiksin teie käest suguelu ja seksuaalsuse kohta, kui sobib? Loomulikult ei pea te vastama, kui asi liiga isiklikuks muutub.“ Arstidest, kes asuvad kohe asja kallale, saadakse tihti valesti aru ja see toob kaasa negatiivseid tagajärgi koostööle ja usaldusele ja halvimal juhul patsiendi rahulolematuse ja kaebuse.
Koduste märkmete kasutamine. Perearsti üks tõhusa-maid vahendeid on põhjus kohtuda patsiendiga üha uuesti ja uuesti. Kabinetis toimuval võib mõne nädalaga olla suur terapeutiline mõju, sest see töötatakse vastuvõttude vahe-pealsel ajal läbi. Vahepealset aega saab mõnikord kasutada veelgi paremini, kui patsient saab ülesande. Üks lihtne mee-tod on kirjutada paberilehe ülaserva
