valude üle reites ja sääremarjades, kui ta kõnnib üle 50 meetri. Puhates valud taanduvad. „See peab olema podagra, sest mul on olnud aastaid tõsiseid uri-neerimisprobleeme ja ma olen lugenud kahest meditsiiniraamatust, et podagra põhjustab jalgades selliseid valusid!“ Ta näeb vihane välja, perearst mõtleb, et erialasest vestlusest detailide kohta oleks vähe kasu. Seepärast proovib ta sõbralikul toonil öelda: „Ma näen, et olete palju oma haiguse kohta lugenud. Enne kui edasi läheme, sooviksin teada, mida te meist kahest mõtlete. Kumb meist teab haigustest rohkem?“ Ants naeratab ja laseb õlad alla. „Teie!“ „Siis oleme ühel nõul,“ ütleb arst. „Nimelt olen ma sinuga hoopis teisel arvamusel sinu jalgade valude põh-justes. Kas tahate teada, mida mina arvan?“ Vastuvõtt kulgeb edasi väga sõbralikult.
Patsiendi kaasamine
Akuutses olukorras tahavad vaid vähesed patsiendid arut-leda ja kaalutleda arstiga oma ravi üle. Olulisem on selles olukorras keskenduda täpsetele ja arusaadavatele juhistele. Teistsugustes olukordades peaks aga välja selgitama, mil määral soovib patsient osaleda uuringuid ja ravi puuduta-vas otsustusprotsessis. Uuringud on toonud välja, et erine-vatel patsientidel, erinevate seisundite korral ning ka erine-vates kultuurides ja riikides esinevad suured erinevused suhtumises, kuivõrd patsient peaks aktiivselt vestluses ja
81
Osa 1. Esmatasand
otsustamises osalema. Norras teostatud uuring näitas, et võrdne hulk naisi soovib olla meditsiinilistes otsustes kas aktiivsed, passiivsed või pidada läbirääkimisi. Noored, üksi-kud ja kõrgelt haritud olid kõige aktiivsemad. Sama uuring korraldati 15 Euroopa riigis ja tuli välja, et Lõuna-Euroopa naistel oli tihti passiivne patsiendiroll, samas kui Taani, Soome ja Norra naised suhtusid raviprotsessi kaasamisse kõige aktiivsemalt. Eeskätt Rootsi naised paistsid silma sel-lega, et tahtsid kõige enam meditsiiniliste otsuste suhtes läbi-rääkimisi pidada.
Kui arst ei räägi patsiendile oma arutluskäigust, muu-tuvad paljud patsiendid arsti mõtete suhtes ebakindlaks nii seetõttu, miks arst selliseid asju küsib, mis edasi toimuma hakkab või milleks täna aega jagub. Ebakindlus võib viia sel-leni, et patsient ei suuda keskenduda või ei julge oma problee-midega lagedale tulla.
Selle asemel et esitada küsimusi, mis põhinevad arutlus-käigul, mida patsient valjusti kuulnud pole, võiks arst sel-gitada oma mõtteid: „Ma proovin teada saada, kas see valu tuleb puusast või seljast“ või „Kõhuvalusid võivad põhjustada füüsilised põhjused või stress, mõlemad on võimalikud“. Oma mõttekäigu jagamisel väldib arst seda, et otsekohest küsimust – „Kas teil on stress?“ – mõistetakse kahtlusena, et asi on „ainult närvides“.
Kui arst jagab oma mõttekäiku patsiendiga, saab viimane aru loogikast, mis vastuvõttu edaspidi juhib. Kokkuvõtted ja kontrollimine, kuidas patsient on asjadest aru saanud, toimivad selgitavalt ja võivad aidata kaasa sellele, et patsient tuleb välja uue infoga, nii et tekib reaalne ühise eesmärgiga koostöö.
Kuulamise kunst
Kui arst ei kuula
Selle valdkonna dokumenteerimine algas kuulsa Beckmani ja Frankeli uurimusega 1984. aastal: sellest ajast alates on nende leiud üha uuesti kinnitust leidnud. Lindistuste põh-jal leidsid nad, et vaid 23% patsientidest said oma alustava lause lõpetada, keskmiselt kulus arstipoolse katkestamiseni ainult 18 sekundit. Pärast seda juhtus vaid ühel korral 51-st, et patsient sai võimaluse oma alustatud jutt hiljem vastuvõtu käigus lõpetada. 94%-l juhtudest võttis arst pärast esimest katkestamist ohjad enda kätte. Arstid, kes lasksid patsienti-del rääkida, jõudsid juba varakult tegeleda mitme teemaga ja hiljem tekkis neil vastuvõtu käigus vähem probleeme.
Milliseid oskusi kasutatakse tähelepaneliku kuulamise ajal?
Hea kuulaja julgustab rääkijat jätkama, näidates, et ta jälgib rääkija mõttekäiku ja et teda huvitab kuulda kõigest, mis veel tulla võib. Et saada inimene rääkima ilma küsimata, on täht-sad nelja tüüpi oskused.
− Ootamine (mõned sekundid), kui teine on ära rääkinud, enne kui ise rääkima hakata. See on osutunud tõhusaks ja ootamist saab treenida.
− Julgustavad reaktsioonid jutustuse välja meelitamiseks. Nendeks võivad olla neutraalsed sõnad ja helidega noo-gutamine, nagu „mhm“, „okei“, „jah“, „oi“, „saan aru“. Me mõtleme liiga tihti enda järgmisele küsimusele samal ajal, kui patsient räägib, ja siis on keskendumine halvem.
− Mitteverbaalse suhtluse tähele panemine: vilav pilk, toolil nihelemine või ebatavaline kahvatus võivad olla märk ärevusest
− või häbist ja võib-olla kaalumisest, kas rääkida arstile midagi tõsist või ei. Patsiendi vihjete jälgimisel võib olla suur tähtsus. Vastuvõtu varases faasis annavad patsiendid tihti ebaselgeid märke või vihjeid, nt paus enne „jah“ või „ei“ vastamist. Arst ei või teada, mida sellised signaalid tähendavad, kui ta seda ei kontrolli kas kohe või hiljem vastuvõtu jooksul. Tundlikkus, millest antakse märku nii, et mingile teemale ainult vihjatakse, peab suunama arsti ettevaatlikkusele ja on vaja leida sobiv viis, kuidas ta seda uurib, muidu võib juhtuda, et patsient tõmbub pigem tagasi.
Avatud ja suletud küsimistehnikad
Arsti lähenemine otsustab enamasti selle, mida patsient saab öelda. Alguses peab arst hoolitsema selle eest, et patsient ja omaksed saaksid rääkida oma sõnadega, sest see annab lühikese aja jooksul rohkem infot ja tagab parema koostöö. Avatud küsimused annavad parema ülevaate ja toovad välja patsiendi mõtted. Avatud küsimuse puhul on ka patsiendile selge, mida arst kuulda tahab: „Millest te soovite minuga täna rääkida?“ Paljud patsiendid räägivad ise väga suure osa sellest, mida arstil on vaja teada, sh ka üllatavaid asju, mida arstil polnud plaanis küsida. Avatud tehnikad annavad arstile võimaluse mõelda, sest ta ei pea planeerima järgmist küsimust. Kui hästi ette valmistunud patsient saab võima-luse rääkida oma sõnadega, mida ta arstikülastusest soovib, saab arst enamasti kiiresti piisavalt palju teada, et piirata läbivaatusele kuluvat aega ja minna otse lahenduste juurde: „Mul on palavik ja ma olen nüüd kaks ööd köhinud, ma olen omadega täitsa läbi. Aga ma tean, et see on lihtsalt mingi viirus. Mul on vaja paariks päevaks haiguslehte ja veidi köhasiirupit.“ Siin saab kohe edasi minna haiguslehe ja ravi-soovituste juurde.
Avatud tehnikad on kasulikud ka teatud kindlate teemade uurimiseks. „Kas võiksite oma seljavalude kohta täpsemalt rääkida?“ on avatud, kuid sihipärane küsimus. Veel avatum küsimus oleks: „Mida olete täheldanud, mis muudab valud paremaks või halvemaks?“ Sama asjani võib jõuda ka küsi-musi kasutamata, tehes lihtsalt ettepaneku: „Rääkige mulle sellest valust alates selle tekkimise hetkest!“
Suletud küsimused on tähtsad selleks, et saada selgeid ja konkreetseid detaile ja teha vahet diagnostiliste hüpotee-side vahel – enamasti esitatakse neid veidi hiljem vastuvõtu jooksul. Need on küsimused, millele saab vastata jaatavalt,
82
Osa 1. Esmatasand
eitavalt või mõne muu konkreetse vastusega: „Sain
