Näiteid teemadest, millel patsient võib kodus järgmiseks kor-raks kirjutada:
− kõik, mis muret teeb, selles järjekorras, nagu need pat-siendile meelde tuleb;
− katastroofimõtted, nagu „halvim, mis nüüd juhtuda võib, on ...“;
− millele ta mõtleb, kui öösel und ei saa;
− tähtsad kogemused elus, lapsepõlves, noorusaastatel, abi-elus jne;
− mis talle rõõmu teeb;
− mis tal õnnestub;
− kuidas ta arstivastuvõtul hakkama saab;
− milliseid mõtteid tekitab emale, isale, suvele, koolile, sõpradele, sõprusele, haigusele või mõnele teisele aktuaal-sele teemale mõtlemine.
Viies funktsioon: lõpetamine
Vastuvõtu lõpuosa peaks kasutama nii arsti kui ka patsiendi edasiste sammude kavandamiseks. Pärast lühikest kokku-võtet peaks kokku leppima selles, kes mida teeb, kuidas proo-vide vastuseid jälgida, kui patsient tagasi tuleb. Arst peaks tagama patsiendile (ja endale) „turvavõrgu“ e plaani juhuks, kui asjad ei lähe nii, nagu ette ennustatud. Mis siis saab, kui ravim ei toimi, kui vaevused süvenevad, kui ilmnevad kõrval-mõjud? Turvavõrk on patsiendile konkreetseks abiks, juhul kui midagi juhtub, ja see ennetab usalduse kaotamist arsti vastu, mis võib kergesti juhtuda, kui patsienti mitte hoiatada.
Kokkuvõtte tegemisel on siinkohal sama funktsioon mis varem vastuvõtu ajal ja see tagab nii enda parema arusaamise kui ka patsiendi mõtlemise parema kvaliteedi. Kokkuvõte aitab välja selgitada, kas patsient on aru saanud, kas tal on veel kommentaare või küsimusi. Ainult siis, kui mõlemad osapooled on valmis lõpetama, läheb lõpufaas hästi. Rääki-mine patsiendi muredest ja mõtetest varases faasis loob aluse lihtsamaks lõpetamiseks. Teatud arstipoolsed võtted vähen-davad uute teemade riski lõpufaasis:
− kasuta teetähiseid, et teavitada patsienti vastuvõtu kulust („nüüd hakkame tänaseks lõpetama ja ma teen kokku-võtte, kuhu me omadega jõudsime“);
− rohkem infot ravivõtetest, erilistest ravimitest;
− patsiendid saavad võimaluse ravivõimalusi arutada;
− arst küsib, mida patsient mõtleb, ja reageerib patsiendi panusele.
80
Osa 1. Esmatasand
Järjekord ja aja juhtimine on problemaatiline paljude arstide jaoks. Kuna arst ei saa määrata patsiendi probleeme, neist rääkimist ja tegelikkusest arusaamist, peab igasugune juhtimine olema väga paindlik, et ka ootamatud dialoogid saaksid tekkida ja areneda. Hea juhiste andmise koht on üle-minekul anamneesi juurde, avatud küsimustelt suletutele, patsiendi ettekujutuste, tunnete ja ootuste kaardistamisel, enne kliinilist läbivaatust, enne planeerimist ja raviplaani ning vastuvõtu lõpus. Juhiste andmise juurde kuulub ka juba varakult, konsultatsiooni alguses teatamine, kui palju on vastuvõtul patsiendi probleemide käsitlemiseks umbes aega, või ütlemine, kui hakatakse liginema vastuvõtu lõpule.
Seitsmes funktsioon: suhte loomine ja hoidmine
Üks Norras tehtud uuring näitas, et patsientidel on arstile kaks olulist nõudmist: arst peab olema tehniliselt osav ja arst peab nägema patsienti tervikliku inimesena. Inimesed on tähelepanelikud tõrjumise ja ükskõiksuse suhtes. Tunda, et hooliv arst näeb patsienti, võib vallandada otsustava tähtsu-sega võimestumise toimetulekuks, usalduse ja motivatsiooni ravi või ennetustegevusi järgida. Nii saab arstist iseseisev tervisetegur ja arsti vastuvõtust „ravim“.
Empaatia ülesnäitamisest patsiendi suhtes on saanud veidi klišee ja tihti tõlgendatakse seda valesti, üleskutsena puistata patsiendiga sentimentaalselt südant. Nii see ei ole. Empaatia on arsti ja patsiendi vaheline suhe, mis näitab arsti arusaa-mist patsiendi olukorrast ja aitab patsiendil üle saada haigu-sega üksi olemisest. Empaatia avab tihti ukse n-ö salajasse tuppa, nii et patsient jagab rohkem oma mõtteid ja mure-sid, mis omakorda võimaldab arstil aidata teda paremini sobiva diagnostika ja raviga. Empaatiat on kirjeldatud kui võimet liigutuda teiste liigutumisest ja see koosneb kahest elemendist:
− teiste probleemide ja tunnete mõistmine ja tunnustamine;
− anda patsiendile tagasisidet toetaval viisil, andes mõista, et temast saadakse aru.
− Arsti verbaalne reaktsioon loob seose arsti „mina“ ja pat-siendi „teie“ vahel. Näiteks: „Ma saan aru, et teile teeb tuska, kui teine arst teid ei mäletanud“ või „Ma saan aru, et olete tagasilöökide pärast mures“.
Järgnevad tegevused kutsuvad olema avatud ja panevad aluse empaatiale:
− patsiendi sõbralik vastuvõtt,
− selgitada välja patsiendi pöördumise põhjus ja ootused,
− tähelepanelik kuulamine,
− julgustamine väljendada oma mõtteid ja tundeid,
− vihjetest kinni haaramine ja enda oletuste ja tõlgenduste kontrollimine,
− kokkuvõtete tegemine,
− mitte kohut mõistev reaktsioon räägitule,
− vaikuse kasutamine,
− valikuvõimaluste pakkumine.
Kui arst loob sellisel viisil avatud õhkkonna, ei pruugi patsient siiski kohe oma kõige sügavamaid mõtteid sõnas-tada. Patsiendid vihjavad tihtilugu oma soovidele ja elus esinevatele probleemidele kaudselt. Arst peab nendest n-ö potentsiaalsetest võimalustest kinni haarama ja algatama süvitsi minemise. Paljud arstid toimivad kahjuks vastu-pidi, nad tõrjuvad patsiendi vihjeid tundlikest teemadest biomeditsiiniliste või administratiivsete küsimustega. 2000. aastal tehtud uurimuses leidis Levinson, et ainult 21% perearstidest reageeris patsiendi emotsionaalsetele vihjetele, teised lasid selle võimaluse mööda. Samuti on tehtud uurin-guid, mis näitavad, et empaatiat saab õpetada ja õppida. Pärast kaheksat kahetunnist treeningut video ja tagasisidega leiti, et arstitudengid
− kasutasid vähem erialakeelt;
− tegid selgeid katseid saada aru, mida sündmused, sõnad ja sümptomid tähendasid patsientidele;
− tõrjusid harvemini tunnetega seotud teemasid;
− said patsientidelt kätte rohkem probleemide kirjeldusi;
− kasutasid tihemini oma häält viisil, mis sarnanes patsien-tide omadega;
− rääkisid vähem;
− vastasid arusaadavamalt;
− andsid vähem nõu;
− neid tajuti arusaavate ja patsientidest huvitatutena.
Mitmed
