metsa servas.
Tema ja isa elasid ühes samas hütis kaht erinevat elu, nägemata teineteist vahel päevade kaupa. Nad ei rääkinud teineteisega peaaegu kunagi. Kya koristas enda ja isa järel nagu tõsine väike perenaine. Ta polnud kaugeltki nii hea kokk, et isale midagi süüa valmistada – tavaliselt polnud teist niikuinii söögi ajal kodus –, kuid enamasti tegi ta ära isa voodi, korjas kokku kõik ripakile jäänud asjad, pühkis põrandad ja pesi nõud. Mitte sellepärast, et tal kästi seda teha, vaid sellepärast, et see oli ainus viis hütt ema naasmiseni enam-vähem korras hoida.
___
Ema oli alati öelnud, et Kya sünnipäevaks saabub sügisene kuu. Nii et kuigi ta ei mäletanud oma sünnikuupäeva, ütles Kya ühel õhtul, kui kuu laguuni tagant tõusis, paisunud ja kuldne, endale: „Ma vist olen nüid seitsmene.” Isa ei maininud seda sõnagagi; kohe kindlasti ei olnud mingit sünnipäevakooki. Isa ei öelnud midagi ka selle kohta, et Kya peaks kooli minema, ning ta ise, kes ta asjast suuremat ei teadnud, ei julgenud seda ka jutuks võtta.
Ema tuleb ju ometi tema sünnipäevaks tagasi, seega pani ta septembrikuise pööripäeva täiskuu järgsel hommikul selga oma kalingurist kleidi ja jäi teerada passima. Kya püüdis mõtte jõul panna ema mööda rada hüti poole tulema, alligaatorikingad endiselt jalas ja pikk seelik seljas. Kui kedagi ei tulnud, võttis ta poti maisijahuga ja kõndis läbi metsa merekaldale. Käsi suu juurde tõstes ajas ta pea kuklasse ja hüüdis: „Kliu-kliu-kliu-kliu-kliu.” Lähemalt ja kaugemalt rannalt, lainete vahelt ilmusid taevasse hõbedased täpid.
„Siit nad tulevad. Mai oska nii palju numbreidki lugeda, kui palju kajakaid on,” ütles ta.
Kisades ja kriisates tiirlesid linnud ta kohal, sööstsid allapoole, hõljusid ta näo lähedal ja maandusid liivale, kui ta neile jämedat maisijahu viskas. Lõpuks jäid nad vait ja võtsid kohad sisse, et rahulolevalt sulgi siluda, ning Kya istus liivale, jalad küljel konksus. Üks suur kajakas sättis end Kya kõrvale liivale seisma.
„Mul on sünnipäev,” ütles ta linnule.
1 Lastelaul kolmest pimedast hiirest. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
3.
Chase
1969
Mahajäetud tuletõrjetorni kõdunenud alustalad istusid soos, mis lõi omaenda uduhaarmeid. Kraaksuvad varesed välja arvata, näis vaikiv mets olevat ootusärev, kui kaks poissi, Benji Mason ja Steve Long, mõlemad kümnesed, mõlemad heledapäised, 1969. aasta 30. oktoobri hommikul niiskest treppredelist üles hakkasid ronima.
„Sügisel ei piaks nii palav olema!” hüüdis Steve alla Benjile.
„Jah, ja kõik on vakka, aint varesed mitte.”
Astmete vahelt alla vaadates ütles Steve: „Ossa. Mis see on?”
„Kus?”
„Vaata, seal. Sinised riided, nagu lamaks keski mudas.”
Benji hüüdis: „Kuule, sina! Missateedseal?”
„Ma näen ta nägu, aga see ei liigu.”
Käte vehkides kiirustasid nad tagasi alla ja jooksid teisele poole tornijalamit, rohekas muda saabaste külge kleepumas. Soos lamas mees, selili maas, tema vasak jalg groteskselt põlvest ettepoole kõverdunud. Ta silmad ja suu olid pärani.
„Issa ristike!” ütles Benji.
„Jeever küll, see on Chase Andrews!”
„Kutsume parem šerifi.”
„Aga me ei tohiks üldse siin olla.”
„Sellest põle nüüd enam lugu. Ja need varesed tulevad iga hetk siia asja uurima.”
Nad pöörasid näod vareste kraaksumise poole ja Steve ütles: „Võib-olla piaks üks meist siia jääma, need linnud eemal hoidma.”
„Sa oled peast ull, kui arvad, et ma üksinda siia jään. Ja ma võin indiaanlase pia piale kihla vedada, et sina ka ei jää.”
Nende sõnadega haarasid nad oma rattad ja väntasid mööda siirupist liivarada tagasi Main Streetile, sealt edasi läbi linna, ning jooksid madalasse hoonesse, kus šerif Ed Jackson istus laua taga oma kabinetis, mida valgustasid juhtme otsas rippuvad üksikud lambipirnid. Turske, keskmist kasvu šerif, kel olid punakad juuksed ning nägu ja käsivarred täis kahvatuid tedretähne, istus ja lehitses Sports Afield ajakirja.
Poisid jooksid avatud uksest koputamata sisse.
„Šerif…”
„Tere, Steve, Benji. Kas teid ajab punane kukk taga?”
„Me nägime Chase Andrewsi tuletõrjetorni all sirakil soos lamamas. Ta on vist surnud. Ei liiguta mitte üks raas.”
Barkley Cove’i asustamisest saadik 1751. aastal polnud ükski seadusemees laiendanud oma haaret väljapoole mõõkheinapiiri. 1940ndatel ja 1950ndatel olid mõni šerif ajanud koertega taga paari mandrilt tulnud kurjategijat, kes olid padurale pagenud, ja igaks juhuks peeti jäljekoeri edasi. Aga Jackson ei teinud soos toimuvatest kuritegudest üldjuhul välja. Miks sekkuda sellesse, kui üks rott teise maha tapab?
Aga nüüd oli tegu Chase’iga. Šerif tõusis ja võttis nagist oma kaabu. „Näidake mulle.”
Tammede ja metsikute astelpõõsaste oksad kriipisid vastu patrullauto külgi, kui šerif mööda liivast rada manööverdas, kõrvalistmel doktor Vern Murphy, linna ainus arst, sihvakas ja heas vormis, hallinevate juustega. Mõlemad mehed õõtsusid sügavate vaalude rütmis, Verni pea vaat et vastu aknaklaasi kolksumas. Nad olid peaaegu ühevanused, vanad sõbrad, käisid vahel koos kalal ja sattusid tihtipeale sama juhtumi peale. Praegu sundis mõte soos lebava surnukeha võimalikust isikust neid vaikima.
Steve ja Benji istusid koos oma ratastega taga pikapi kastis, kuni auto peatus.
„Ta on sealpool, härra Jackson. Nende põõsaste taga.”
Ed astus pikapist välja. „Teie, poisid, oodake siin.” Siis sumpasid tema ja doktor Murphy läbi muda sinna, kus lebas Chase. Pikapi saabudes olid varesed minema lennanud, kuid nende kohal keerles teisi linde ja putukaid. Häbematu elu pulbitses edasi.
„See on tõesti Chase. Sam ja Patti Love ei ela seda üle.” Andrewsid olid oma Western Auto autopoes tellinud iga süüteküünla, ajanud jonksu iga aruande, kinnitanud iga viimase kui hinnasildi oma ainsa poja Chase’i tulevikku silmas pidades.
Surnukeha kõrval kükitades, stetoskoobiga südamelööke otsides, kuulutas Vern ta surnuks.
„Mis sa arvad, kaua sest möödas on?” küsis Ed.
„Ma ütleks, et vähemalt kümme tundi. Koroner oskab täpsemalt ütelda.”
„Küllap ronis eile öösi sinna üles. Kukkus otsast alla.”
Vern
