on seisund, mille puhul on suurenenud inimese haavatavus stressoritest ning sellest tulenevalt ebasoodsate tervisetulemite ja/või surmarisk. Haprus tekib aegamööda, kuid seda markeerivad ägedad sündmused. Iseloomulik on lihaskoe kadu (sarkopeenia), immuunsüsteemi ja neuroendokriinsüsteemi talitluse häired, halb energiaregulatsioon. Hapruse tunnuseks on paljude organite reservide vähenemine, mille tõttu haprad eakad on ohustatud raskete tagajärgedega kehalistest või vaimsetest häiretest juba näiliselt väikeste mõjutuste tõttu, nagu lihtne infektsioon, uus ravim või keskkonna vahetus. Uuringud on näidanud, et habrastel eakatel on oluliselt halvem prognoos ja suuremad tervishoiukulutused paljude haiguste puhul – südamepuudulikkus, pahaloomulised kasvajad, neerupuudulikkus, diabeet, kirurgilised haigused, niisamuti halvem prognoos pärast erakorralise meditsiini osakonnast või haiglast lahkumist.19–22 Sagedasemad haprusega seotud probleemid on kukkumine, deliirium ja liikumishäired. Niisamuti on habrastel eakatel aeglustunud paranemine, suurem risk sattuda haiglasse ja pikaajalisse hooldusasutusse ning suurenenud surevus. Riskide suurus jääb vahemikku 1.2–2.5.23
Haprust ei ole kõikidel eakatel inimestel, kuigi sagedus kasvab vanusega, eriti pärast 80. eluaastat. Kodus elavatest inimestest on haprust 4–17%-l (keskmine 10%), seejuures 65–74-aastastest 3–7%-l ning 90-aastastest ja vanematest 32%-l. Naistel on haprust ligikaudu kaks korda sagedamini kui meestel, kuigi naiste eluiga on pikem.23–25 Haiglasse võetud inimestest on haprust 33–51%-l.22, 26 Haprus võib olla esmane (ilma haigusteta) või teisene (haigustega seotud) sündroom. Umbes 7%-l inimestest, kellel on haprus, ei ole diagnoositud ühtegi haigust ja 25%-l on vaid üks haigus. Lisaks haprusele eristatakse ka hapruse-eelset seisundit (prefrail). Sellistel inimestel on, eriti ägeda sündmusega (vigastus, äge haigus, psühholoogiline stress) seoses hapruse olulise suurenemise oht, ägedast seisundist taastumine on neil aeglustunud, niisamuti on suurenenud kukkumise ja hooldusasutusse sattumise risk.27
Hapruse võimalikult varane diagnoosimine võimaldab rakendada sihipäraselt tõenduspõhiseid sekkumisi (eeskätt liikumine, toitumine/toidulisandid ja ravimite ülevaatamine) ning ennetada tüsistuste teket. Teisalt suurendab haprus paljude protseduuride/ravimeetodite riske, mistõttu nende määramisel tuleb arvestada haprust lisaks muudele haigustele/probleemidele. Seega on haprus geriaatriline sündroom, kus eakal inimesel on suurenenud tervise ja toimetuleku (edasise) halvenemise risk, kuid adekvaatse sekkumisega on seda riski võimalik vähendada ja tüsistusi ennetada või leevendada.20, 23
Hapruse erinevad mudelid
Kuigi sagedamini räägitakse üldisest haprusest, eristatakse sellel ka erinevaid tüüpe. Haprus võib olla füüsiline või kognitiivne või nende kahe kombinatsioon.
Kognitiivse hapruse kontseptsiooni aluseks on tõendid, et psühholoogilised ja sotsiaalsed probleemid võivad kiirendada puude tekkimist, hospitaliseerimist, hooldusasutusse siirdumist või surma. Mõnikord on seosed ilmsed. Näiteks suhkurtõbi on haigus, mis põhjustab füüsilist haprust (sarkopeenia teke) ja kognitiivset haprust (ajutegevuse häired veresuhkru suurte kõikumiste korral). Kui diabeedihaigel tekib kognitiivne haprus, siis see omakorda muudab ravi ebajärjekindlaks ning kiirendab füüsilise hapruse süvenemist. Üldiselt ongi leitud, et füüsiline ja kognitiivne haprus mõjutavad teineteist vastastikku. Kognitiivse hapruse skriinimiseks võib kasutada kerge kognitiivse häire skriinimise teste (Montreal Cognitive Assessment – MaCA; VA Saint Louis University Mental Status examination – SLUMS). Veelgi kiiremini saab ülevaate lihtsa küsimusega, nagu „Kas teil on mäluprobleeme?” Mäluprobleemide korral on võimalik teha mõni täpsem skriinimistest ja vajadusel suunata isik spetsialisti (neuroloog, geriaater) juurde seisundi edasiseks täpsustamiseks (vt peatükki „Ealised muutused kognitiivses funktsioonis. Dementsus”). Ka psühhosotsiaalsed tegurid võivad haprust süvendada (nt probleemid isiklikus või sotsiaalses elus, looduskatastroofiga seotud elukorralduse muutumine).28, 29 Psühhosotsiaalse hapruse skriinimiseks võib kasutada SOCIAL-skaalat (tabel 3).29
Tabel 3. Psühhosotsiaalse hapruse skriinimise test SOCIAL
| Jah | Ei | |
| Kurbus | ||
| Aktiivsus väljaspool kodu puudub | ||
| Kognitiivse võimekuse häire | ||
| Ebapiisav sissetulek | ||
| Seotus naabruskonnaga nõrk | ||
| Letargia | ||
| Jah-vastuseid2–3 = hapruse-eelne seisund4–6 = haprus |
Populaarsed on kaks füüsilise hapruse mudelit – defitsiidi mudel ja füüsilise fenotüübi mudel. Kumulatiivse defitsiidi mudel (cumulative deficit model) käsitleb haprust kui väljakujunenud olukorda, mis sisaldab mitmekesiseid kahjustusi, seisundeid ja tegevuspiiranguid, mille summeerudes moodustub neist hapruse indeks.19 Hapruse indeksis loendatakse kokku erinevad terviserikked, kliinilised sümptomid (nt kuulmislangus, meeleolulangus, treemor), haigused, puuded, uuringute patoloogilised tulemused. Mida rohkem defitsiite esineb, seda hapram on inimene teiste samaealistega võrreldes. Tavaliselt hinnatakse vähemalt 30 erineva defitsiidi olemasolu. Iga üksik defitsiit võib olla küll väike, kuid summaarselt võib nende toime kasvada ettenägematult, mis muudabki inimese vastuvõtlikuks väikseimatelegi stressoritele.
Teine mudel määratleb spetsiifilise hapruse füüsilise fenotüübi (the phenotype of frailty), mis koondab viit võimalikku komponenti (kaalukaotus, kurnatus, nõrkus, aeglus, vähenenud kehaline aktiivsus), tähistamaks neid häireid põhjustavaid multisüsteemset või energeetilist düsregulatsiooni. Nende seisundite puhul suureneb oluliselt tüsistuste tekke risk isegi siis, kui momendil muid probleeme ja haigusi ei ole. Kui inimesel on kolm või rohkem nimetatud viiest komponendist, loetakse teda hapraks (frail), kui üks või kaks komponenti, siis hapruse-eelses seisundis olevaks (prefrail). Hapruse käsitlemist sündroomina peetakse fenotüüpseks käsitluseks ning haprust tegevuspiirangute võimaliku tekke riskiteguriks.20, 30
Defitsiidi mudel käsitleb haprust mõnevõrra laiemalt, sisaldab haigusi ja puudeid, kognitiivseid, psühholoogilisi ja sotsiaalseid tegureid. Samas on fenotüüpsel mudelil suurem potentsiaal avastada haprus varases staadiumis, kui on vähenenud funktsionaalsus, kuid riskid pole veel realiseerunud ning tüsistused võivad olla potentsiaalselt ennetatavad.
Hästi valideeritud hapruse mudelitena võib välja tuua järgmisi.
• Südame-veresoonkonna terviseuuring (Cardiovascular Health Study).
• Osteoporootiliste luumurdude uuring (Study of Osteoporotic Fractures).
• Defitsiidi mudel (Deficit Model).
• HABRAS – Rahvusvaheline toitumise ja vananemise akadeemia (FRAIL – International Academy of Nutrition and Aging).
• Euroopa tervise, tööjätu ja vananemise uuringu hapruse indeks (SHAREFI).
• Haavatavate eakate uuring-13 (Vulnerable Elder Survey-13).
• Tilburgi hapruse indeks (Tilburg Frailty Index).
• Groningeni hapruse indikaator (Groningen Frailty Indicator).
Füüsilise hapruse konsensuse komitee otsused
Euroopa ja USA ühise konsensuseni hapruse käsitlemisel jõuti 2013. aastal, mil publitseeriti „Hapruse konsensus: Kutse tegevusele”.20 Füüsilise hapruse kohta tehti järgmised otsused.
1. Füüsiline haprus on tähtis meditsiiniline sündroom. See on „meditsiiniline sündroom, millel on palju põhjuseid ja kaasaaitavaid tegureid, millele on iseloomulik vähenenud jõud ja vastupidavus ning nõrgenenud füsioloogiline funktsioon, mistõttu suureneb isiku haavatavus sõltuvuse suurenemiseks ja/või surmaks” („a medical syndrome with multiple causes and contributors that is characterized by diminished strength, endurance, and reduced physiologic function that increases
