osas jt tegevused. Samuti korraldab kooliõde laste plaanilist immuniseerimist ning teavitab lapsevanemaid vajadusest käia teatud vanuses ennetavas tervisekontrollis perearsti juures.
Perearst teeb mõningaid ennetavaid tervisekontrolle ja sageli osaleb koos kooliõega nende laste jälgimises, kellel on kooliga raskusi, olgu tegu siis somaatiliste või psühho-sotsiaalsete probleemidega. Koostöö klassijuhatajate, peda-googilis-psühholoogilise teenuse ja vanematega on perearsti töös kesksel kohal.
Hooldekodud
Perearsti patsiendid võivad elada ka hooldekodus. Mõnedel perearstikeskustel on leping hooldekodus elavate inimeste teenindamiseks. Sel juhul on arstil kaks peamist ülesannet. Esimene on raskelt haigete vanurite haiguste diagnoosimine ja ravi. See vajab nii häid meditsiinilisi oskusi kui ka eetilisi hoiakuid. Arst puutub pidevalt kokku olukordadega, kus on keeruline teada, milline on parim käitumine: põhjalikult uurida ja ravida või lasta tal lihtsalt olla. Olulised on head teadmised terminaalsest ravist.
Teist ülesannet nimetatakse sageli hooldusasutuse ravikultuuri loomiseks. Arst peab aitama luua ja säilitada humaanset ja erialaselt head ravikultuuri. Siin mängib rolli hea koostöö teiste hooldekodu töötajatega. Nende tööolude hea mõistmine on vajalik, selleks et hooldekodu elanikud saaksid võimalikult head hoolt ja ravi. Kui hooldajatel on keerulised tööolud, võib neil tekkida surve kasutada rahutute elanike puhul liigselt ravimeid.
Koostöö ja koordineerimine
Perearst on sageli tõsiselt või krooniliselt haigete patsientide tervishoiuteenuste koordinaator. See on tähtis töö, kus rollid ulatuvad tervishoiuteenustele saatjast patsiendi advokaadini ja puhvriks olemiseni konfliktiolukordades teiste asutustega. Isiklik kokkupuude paljude koostööpartneritega parandab arusaamist teiste teenusosutajate rollist ja nii on perearst sageli parim spetsialist, kes teab, kelle poole patsient võiks probleemide tekkimise korral nõu saamiseks pöörduda.
Tervishoiu finantseerimine
Eestis finantseeritakse tervishoidu ravikindlustuse summa-dest ja Eesti riigi eelarvest Eesti seaduste kohaselt. Pere-arstid sõlmivad lepingu Eesti Haigekassaga ning selle
lepingu alusel finantseeritakse ravikindlustusega patsiendile pakutavad tervishoiuteenused. Erakorraline arstiabi finant-seeritakse Eesti riigi eelarvest ning sellist abi saavad ka mitteravikindlustatud patsiendid. Kui patsiendil pole ravi-kindlustust, siis maksab temale osutatud teenuste eest kas kohalik omavalitsus või patsient ise.
Isikuhoolduse- ja hoolekandeasutused
Perearsti kokkupuuted erinevate hoolekandeasutuste, eriti koduhooldusteenusega, võivad olla mõlemapoolselt algata-tud. Koduhooldustöötaja võib võtta arstiga ühendust, juhul kui mõne patsiendi toimetulek või tervislik seisund on hal-venenud ja ta vajab meditsiinilist hinnangut. Perearst võib olla ka esimene, kes näeb, et patsient vajab kodus abi, ja pöör-dub koduhooldusteenust pakkuva töötaja või asutuse poole. Koduvisiidid patsiendi juurde perearsti, pereõe ja omaste osalusel võivad olla väga kasulikud patsiendi vajaduste väl-jaselgitamiseks. Seejärel võib koduteenust osutav asutus hinnata, kui palju abi nad saavad pakkuda. Kohalike oma-valitsuste hoolekandespetsialistid korraldavad ka eakate ja puuetega inimeste järjekordasid hooldekodudesse ja ajutisele ööpäevaringsele hooldusteenusele suunamist.
Vajalik on hea ja sujuv koostöö. Perearst peab andma kaasa ravimilehe ja informeerima hooldusteenust pakkuvaid asutusi patsiendi kõikidest ravimitest ja nende tarvitamisest. Uuringud näitavad, et ravivigade oht hoolekandeasutustes on suur, kuna sageli puudub neis pidevalt kohal olev medit-siiniline personal ning neil ei ole kindlaid tegutsemisjuhi-seid. Mõnes kohas on perearstidel korrapärased kohtumised ja vastuvõtud hooldusasutustes, teistes kohtades kutsutakse arst välja vajadusel.
Eriline väljakutse perearsti jaoks on koostöö termi-naalravi ja hoolduse pakkujatega kodus (lk 45). Perearstil on koordineeriv vastutus patsiendi meditsiinilise ravi eest, saatekirja kodusele terminaalravile võivad anda ka onko-loogid. Vähihaigete kodune toetusravi on meeskonnatöö, kus osalevad palliatiivravi pakkuv arst ja õde, perearst ja vajadusel kaasatakse sotsiaaltöötaja. Selline terminaalravi peaks olema kättesaadav kõikidele abivajajatele kohe, kui nad seda vajavad.
Koduabi, mis pakub abi toiduvalmistamises, koristamises jms, on tavaliselt ka osa hoolekandeteenusest. Samuti on võimalik organiseerida rehabilitatsiooniplaani alusel kodust taastusravi igapäevases keskkonnas, mis sisaldab erinevate taastusravi meeskonnaliikmete (tegevusterapeut, füsiotera-peut, psühholoog, logopeed) koduvisiite kliendi vajaduste järgi. Kohalikel omavalitsustel on pakkuda erinevaid teenu-seid ja aktiveerivaid meetmeid dementsetele, vaimse puude või tõsise psühhiaatrilise haigusega inimestele – nende või-malustega peaks perearst kursis olema.
Lastekaitse
Kohaliku omavalitsuse lastekaitseteenus peab tagama, et lap-sed ja noored, kes elavad oludes, mis võivad kahjustada nende tervist ja arengut, saaksid õigel ajal vajalikku abi ja hooldust,
48
Osa 1. Esmatasand
kui laste hooldajad sellega hakkama ei saa. Enamik meetmeid on vabatahtlikud abimeetmed peredes, aga võidakse ka võtta vastu otsus kohaldada sundmeetmeid, nagu meditsiiniline läbivaatus ja ravi või vanemalt hooldusõiguse äravõtmine. Kõikidel arstidel lasub vastutus teavitada lastekaitseametit kohe, kui nad kahtlustavad või on kindlad, et laps kannatab mingit laadi hooletusse jätmise all. Kuid lastekaitseametit saab kasutada ka selleks, et aidata peresid, kellel on lastega raskusi. Olemas on nõustajad ja tugiisikud, kes pakuvad abi laste kasvatamise küsimustes ja pereprobleemides. Kui vane-mad soovivad või loa annavad, võib perearst võtta abi saami-seks ühendust lastekaitsega. Nii saab arst töötada aktiivselt sellise olukorra ennetamiseks, kus lapse hooldusõigus võe-takse vanematelt ära. Aeg-ajalt palub lastekaitse enne otsuste langetamist perearstilt meditsiinilisi andmeid.
Spetsialiseeritud arstiabi – kitsama erialaga arstide vastuvõtt ja haiglad
Uuringud on näidanud, et keskmiselt vähem kui 20% pere-arsti visiitidest suunatakse edasi kitsama eriala arsti juurde ambulatoorsele vastuvõtule või haiglasse. Perearst peab hindama igat patsienti enne, kui asjasse segatakse kõrgema tasandi arstiabi, ja nii perearst kui ka kitsama eriala arstid peavad tegema head koostööd, et pakkuda patsiendile õiget teenust. Eestis on perearstilt eriarstile suunamise kohustus, aga sellele kehtib ka erandeid; patsient saab ilma saatekirjata minna silmaarstile, psühhiaatrile, nahahaiguste arstile ja naistearstile.
Koostöö teise tasandi arstiabiga toimub erinevatel viisidel:
− e-konsultatsioon,
− muu kirjalik kontakt suunamiste ja epikriiside kaudu,
− telefonikontakt,
− erialased kohtumised konkreetsete patsientide või vald-kondadega,
− külaliskoolitused ja erialane koolitus haiglates.
Suunamiste sagedust mõjutab terve rida tegureid, muuhulgas perearstiteenuse stabiilsus, esmatasandi arstiabi organiseeri-tuse tase, perearsti organiseeritud esmaabi oma patsientidele, kaugus haiglast, kitsama erialaga arstide hulk lähikonnas ja kohaliku kõrgema tasandi arstiabi arusaam oma vastutus-valdkondadest. Aga isegi kui selliseid olukordi reguleerida, näitavad uuringud, et perearstidel on suunamise koha pealt väga erinevad stiilid
