saada haiguse kohta eriarsti hinnang, kõrgtehnoloogiline diagnoos või ravi. Rolli mängivad ka teised tegurid. Näiteks on asjakohane tegur haiguse esinemissagedus ja võimalus prognoosi mõju-tada, samuti patsiendi seisund, sotsiaalsed olud, perearsti pädevus ja ebakindlus, arsti või patsiendi vajadus saada ka teiste ekspertide arvamus.
Hea suunamine nõuab, et perearst on oma osa tööst õigesti teinud. See tähendab, et anamnees on võetud ja läbi-
vaatus on tehtud rahuldavalt, lähtudes probleemist, ja et tehtud on vajalikud täiendavad uuringud.
Enamasti on selge, kelle juurde patsient suunata. Suure-mates linnades võib olla suur hulk eraeriarste ja erinevaid erakliinikuid. Tavalisimate probleemide korral peab perearst olema kursis sellega, kus on kõige lühemad ooteajad, millised on erinevate eriarstide erialased tugevad ja nõrgad küljed ja kui sujuvat koostööd võib oodata.
Esmatasandi ja kõrgema tasandi arstiabi vahelist koostööd peab iseloomustama vastastikune austus, aru-saamine teise töövaldkonnast ja töövõtetest, samuti tahe lahendada probleeme ühiselt. Samuti on vajalikud head saatekirjad ja epikriisid (lk 62) ning sageli ka otsesed telefonikontaktid. Haiglaarstid võivad perearstiga ühendust võttes saada olulisi teadmisi näiteks siis, kui nad vajavad tähtsaid meditsiinilisi andmeid, peavad patsiendi haiglast väljakirjutamisel hindama tema vajadust hooldusteenuse järele või kui nad kavatsevad muuta patsiendi püsiravimeid. Telefoni teel ühenduse võtmine on kasulik ka siis, kui näiteks vähipatsient vajab hoolikat jälgimist pärast haiglast väljakirjutamist. Elektrooniline suhtlus on hästi arenenud, eriti mis puutub suunamisi, epikriise ja proovide vastuseid. Viimaste aastate jooksul on hästi arendatud ka e-konsul-tatsiooni süsteemi ning see toimib paljudel erialadel juba kvaliteetselt.
Perearstikeskus
Hea perearsti praksis ei sõltu mitte ainult arsti kliinilistest oskustest, vaid ka sellest, kuidas arst ennast ja oma prak-sist organiseerib. Maailmas on viimastel aastakümnetel toimunud areng lihtsatest soolopraksistest hästivarustatud rühmapraksiste poole tänapäevastes ruumides. Praksise hea organiseeritus võtab arvesse patsiendi huve ja ohutust, samuti personali ja arsti vajadusi. Halb organiseerimine võib kaasa tuua patsiendi eest hoolitsemise halvenemise, rahul-olematuse klientide seas ja halva töökeskkonna.
Praksise pidamine on suur ja tähtis ülesanne selle jaoks, kes kavatseb pidada isiklikku praksist. Selleks on vaja muidki teadmisi ja oskusi peale kliiniliste pädevuste, eeskätt paljude seaduste ja eeskirjade tundmist. Alljärgnevalt on toodud mõned teemad, mis on tihedalt seotud perearstikeskuse tegevusega.
Sellel, kuidas patsient saabub perearstikeskusesse, milline on ruumide paigutus ja inventar, võib olla suur mõju kliinilisele tööle. Esitada tuleks mõned võtmeküsimused.
− Kas perearstikeskus on praktilise asukohaga, kas on pii-savalt parkimiskohti?
− Kas liikumispuudega ja kanderaamil saabuvad patsiendid pääsevad hästi ligi?
− Kas ooteruum on piisavalt suur, korras ja õdus? Kas see on varustatud hästinähtava infoga selle kohta, kuidas patsiendid peaksid käituma? Kas patsientide vastuvõtt on ooteruumist eraldatud?
49
Osa 1. Esmatasand
− Kas ruumide planeering, kaugused ja linnalähiliikluse ühendusliinid rahuldavad arstikeskuse töötajaid ja pat-siente? Kas erinevad ruumid ja töökohad on piisavalt eraldatud häirivate tegurite, müra ja pilkude eest?
− Kas arstikabinet ja protseduuride ruumid on piisavalt suured ja varustatud nii, et teha kõiki vajalikke tööüles-andeid, kaasa arvatud esmaabi andmist?
Vaid vähestel avaneb võimalus planeerida perearstikeskus algusest peale ise. Inventari, diagnostika- ja raviseadmete ostmine ja uuendamine on aga kõikides perearstikeskustes pidev ülesanne. Ruume ümber ehitades või varustust ostes tuleks läbi mõelda ruumide paigutus ja kuju.
Diagnostika- ja raviseadmed
Traditsiooniliselt on perearstipraksistes valitsenud varus-tuses teatud kainus. Tehnoloogia areng on aga muutnud praksise varustamise kõrgetasemeliste instrumentidega nii praktiliseks kui ka majanduslikult võimalikuks. Iseenesest on suur hüve, et perearstid saavad tegeleda kliinilise medit-siiniga kõrgel tasemel, aga ka siin ei puudu probleemid (tabel 1.3.4). Mõned perearstid on omandanud erioskused haiglas või kursustel ja soovivad oma erihuvidega tegeleda või pakkuda selles valdkonnas lisateenuseid. Näiteks Põhja-maade perearstikeskused (eeskätt Norra) on tavaliselt väga hästi varustatud võrreldes sellega, mis on tavaline teistes riikides, ning uus ja kõrgetasemeline tehnoloogia on võetud sageli kasutusele, seda eriti tänu soodsatele rahastamisskee-midele. Üksikpraksis peab oma varustuse valikut ise hin-dama. Alati peab jääma ruumi individuaalseteks variatsioo-nideks ja arsti ega praksist ei tohi tembeldada vanamoodsaks
ja mahajäänuks ainuüksi seetõttu, et see ei ole investeerinud viimasesse ja uusimasse varustusse.
Varustusel peab olema tõendatud kasutusväärtus peraarstipraksises. Leidub näiteid selliste instrumen-tide kriitikavabast turustamisest, mis on toonud kaasa nende ülekasutamise, sõeluuringusarnaste kasutusvald-kondade arenemise ja halva kvaliteedi puudulike oskuste ja kogemuste tõttu. Investeeringute rahalist poolt mõjutab patsientkond, geograafia ja kohalikud olud, näiteks juurde-pääs eriarstidele ja haiglatele. Mis näiteks viitab sellele, et perearstikeskus peaks endale soetama defibrillaatori? Südame seiskumist esineb perearsti vastuvõtus väga harva, defibrillaator on kallis, selle kasutamine nõuab koolitust ja aparaat ise hooldust, kuid selle kasutamine päästab vatsa-keste virvenduse korral elu. Aparaadi saab ka väljasõitudele kaasa võtta. Ilmselt eeldava patsiendid, et perearstikeskuses on elustamisaparaat olemas, ja kui see reaalsel vajadusel puu-dub, võidakse selle kohta kaebus esitada. Kaugus lähimast kiirabist on otsustav tegur. Arsti vastuvõtt, kuhu kiirabi koos defibrillaatoriga ei jõua kiiresti kohale, peaks seepärast sel-lise seadme hankima, samas kui teiste vastuvõttude puhul tuleb vajadust kriitiliselt hinnata.
Tabel 1.3.5 sisaldab ettepanekuid arstikabineti varustuse kohta ja seda järgmisel kujul:
− kõikide perearstikabinettide põhivarustus;
− laiendatud nimekiri, oluline üsna paljude jaoks, seda praksise profiilist, patsientkonnast ja geograafiast lähtudes;
− näited üksikute ja erihuvidega arstide varustusest.
Perearstikeskuses tehtavate laborianalüüside ettepanekud on toodud tabelis 1.3.9.
Raamatukogu raamatu- ja ajakirjariiulitega peaks olemas olema igas perearstikeskuses ja nende sisu pidevaks uuen-damiseks ja juurde soetamiseks peaks eraldama vahendeid, kuigi palju teadmisi hangitakse tänapäeval interneti vahen-dusel. Raamatukogu peaks sisaldama ka vajalikke tegevus-juhiseid, metoodika kirjeldusi, töökeskkonnaga seotud ees-kirjade kirjeldusi ja muud sarnast.
Kogemus näitab, et raamaturiiulid täituvad kommerts-liku taustaga brošüüride, voldikute ja raamatutega. Sellest tuleks hoiduda ja regulaarselt materjalid üle vaadata.
Internet ja elektronpost on teinud revolutsiooni arstide teadmiste hankimise viisis. Sellest räägitakse lähemalt pea-tükis 1.7. Mitte kunagi väljaõppinud või valmis.
Perearstikeskuses leiduvad ravimid
Teatud
