Steriilseid kin-daid perearstipraksises väga tihti ei kasutata, aga need on asjakohased invasiivsete protseduuride korral, mille käigus arst puutub otseselt või kaudselt kokku purunenud naha- või limaskestaga, põie kateteriseerimisel ja liigespunktsioonidel. Maski kasutatakse harva või mitte kunagi.
Nakatumisohu tekkimise järgsed protseduurid peaksid olema kergesti kättesaadavad juhendi või praksises selgelt kirjeldatud metoodika kujul (tabel 1.3.7). Eestis on selline juhend „Vere ja teiste kehavedelikega levivate infektsioonide vältimise ja tööalase kokkupuutejuhtumi järgse tegutsemise juhend“. Torkevigastuste või teiste õnnetuste korral, millesse on kaasatud bioloogiline materjal, on tähtis kiiresti tegut-seda. Olulised nakkused on HIV, B- ja C-hepatiit.
Mõnikord võib ka personal ise olla nakkusallikas. Kui arstil või mõnel teisel töötajal on nakkus, näiteks hinga-misteede- ja salmonellanakkus või haavainfektsioon, peaks alati kaaluma seda, kas see isik peaks patsientide huvides tööl olema, kuigi ta võib oma tööd teha ka nendega kokku puutu-mata (nt telefoninõustamised).
Profülaktiliste ravimite vajaduse otsustab infektsioon-haiguste arst. Juhul kui profülaktika osutub vajalikuks (nakkusallikas on teadaolevalt HIV-positiivne), alustatakse sellega esimesel võimalusel – esimestel tundidel pärast kokkupuutejuhtumit –, seetõttu on oluline nakkusosakonna valvearsti viivitamatult teavitada. Profülaktika alustamise järel tuleb esimesel võimalusel (72 tunni jooksul) pöör-duda infektsionisti vastuvõtule, kes vajadusel korrigeerib profülaktikat, korraldab edasise jälgimise ning nõustab töötajat. Kui töötaja ei ole HBV vastu vaktsineeritud, on vaktsineeritud ühe doosiga või ei ole vaktsineerimise järel tekkinud adekvaatset immuunvastust, manustatakse üks
doos HBV-vastast immunoglobuliini. Immunoglobuliini vajaduse otsustab nakkushaiguste osakonna valvearst.
Iga kokkupuutejuhtum tuleb viivitamatult registreerida. Tööalase kokkupuutejuhtumi registreerimiseks tuleb medit-siinitöötajal täita lõike- ja torkevigastuste või pritsmetega saastumise teatis.
Patsiendid
Patsientide üldine hügieen on arstikabinetis harva probleem. Kui nakkava haiguse olemasolu on teada, tuleks kasutusele võtta erimeetmed, näiteks peab kasutama kindaid. Pat-sientide puhul on peamised meetmed naha ja limaskestade desinfitseerimine. Vereproovi võtmine ei vaja desinfit-seerimist. Kanüüli veeni torkamisel soovitatakse ühekordset 70%-list alkoholi või alkoholiga immutatud salvräti kasuta-mist. Nahk peab enne nõela sisestamist ära kuivama. Nahk ja limaskestad desinfitseeritakse enne väikeseid operatsioone ja sekkumisi. Desinfitseerimisel tuleb kasutada steriilseid vahendeid.
Praksises peaks patsientidele teave käte puhastamisest kui efektiivsest infektsioonikontrolli meetmest olema näh-taval ning patsientidel peaks perearstikeskuses võimaldama kasutada kätepuhastusvahendeid (nt jooksev vesi, vedelseep, kätepuhastuslahus).
Ettevaatuse lisaabinõusid kasutatakse nende patsienti-dega tegeledes, kellel kahtlustatakse kergesti edasikanduvate patogeenide olemasolu või teatakse need olevat. Mõistlik on vähendada selliste patsientide kontakti personali ja teiste patsientidega, nii palju kui võimalik.
Labor
Laboris peavad olema selgepiirilised puhtad ja nn mitte-puhtad tsoonid. Puhastes piirkondades toimub paberitöö,
Tabel 1.3.7. Kokkupuutejuhtumi järgne tegevus. Allikas: „Vere ja teiste kehavedelikega levivate infektsioonide vältimise ja tööalase kokkupuutejuhtumi järgse tegutsemise juhend“, 2013.
Vigastuse tüüp
Kohesed meetmed
Edasised meetmed
Vere sattumine nahale
Nahk pesta rohke vee ja seebiga, mitte hõõruda ega pigistada
Puuduvad
Vere sattumine silmadesse
Limaskesti pesta rohke veega. Kui konjunktiiv saastub pritsmetega, loputada rohke veega, kontaktläätsede kandjad peaksid silma loputama nii enne kui ka pärast läätse eemaldamist. Verel lasta vabalt voolata. Seejärel pesta rohke vee ja seebiga
Puuduvad
Vere sattumine suhu
Loputada suud rohke puhta veega
Puuduvad
Torked, kriimustused, sisselõiked saastunud varustusega või vere sattumine haavadesse
Uhtuda vigastuse kohta jooksva vee all, lastes ma verel haavast välja voolata. Seejärel pesta vigastuse koht rohke vee ja seebiga.
Nakkusohtu ja edasisi meetmeid tuleb kohe hinnata. Nakkusega kokkupuutunult ja võimalusel ka algallikalt tuleks võtta vereproov. Tavaliselt soovitatakse B- ja C-hepatiidi ja HIV-i analüüsi. Proove korratakse kuue kuu pärast. Kui algallikas on hepatiidi- või HIV-positiivne, tuleb proove korrata kuue ja 12 nädala pärast.
53
Osa 1. Esmatasand
proovide tulemuste sisestamine, töö patsiendikaartidega, tele-foni kasutamine; proovide võtmine ja analüüs toimub eraldi-asetsevas nn mittepuhtas piirkonnas. Proovide võtmise, hoid-mise ja analüüsimise piirkond tuleb hoida puhas ja korras. Seal on isikliku hügieeni nõuded kõrgemad kui mujal praksises ning käte pesemine, sõrmuste, käevõrude ja kellade eemalda-mine, samuti enda haavakeste korralik kinni plaasterdamine on soovituslikud meetmed. Kasutama peab spetsiaalseid töö-rõivaid ja laboris pole lubatud süüa, juua ega suitsetada.
Töötamisel kasutatakse kindaid ja need võetakse ära puhtas piirkonnas töötades, ka telefonile vastates. Näomaski pole vaja kasutada.
Instrumentide käsitlemine
Ühekordset varustust kasutatakse üha enam ja seda käidel-dakse ohutasemele järgi (vt lõiku „Jäätmed“). Korduvalt kasutatavad instrumendid tuleb kas puhastada, desinfit-seerida või steriliseerida pärast seda, kui neid on patsiendil kasutatud. Puhtusaste sõltub meetodist ja sellest, milleks instrumenti kasutatakse.
Puhastamine vee ja seebiga eemaldab nähtava tolmu, mustuse ja orgaanilise materjali ning takistab mikroorganis-mide paljunemist. Puhastamine tuleb ette võtta võimalikult kiiresti ja seda võib teha käsitsi. Instrumendid ja pestavad seadmed võib pärast kasutamist panna puhta veega topsi või vanni ja pesta korraga päeva lõpus.
Desinfitseerimine valitakse siis, kui on vaja eemaldada, vähendada või hävitada mikroorganisme. See on hea alter-natiiv instrumentidele, mis puutuvad kokku limaskestade, nahakahjustuste või verega mitteinvasiivsete sekkumiste käigus. Kasutada võib nõudepesumasinat, valides kõrge vee-temperatuuri, või keemilisi desinfitseerimisvahendeid, nii et instrumendid on paigutatud suletud mahutisse. Ka viis kuni kümme minutit kestev keetmine on odav ja tõhus.
Steriliseerimine valitakse siis, kui on vaja saavutada täielik steriilsus. Kõik invasiivsetel protseduuridel kasuta-tavad korduvkasutusega instrumendid tuleb steriliseerida ja neid tuleb säilitada nii, et steriilsus püsib (UV-kapp). Enamasti kasutatakse kuivsterilisaatoreid, mille kuumuta-misaega ja temperatuuri kohandatakse teineteisega, näiteks 180 °C 30 minutit. Kvaliteedikontroll on tähtis ja soovituslik on kontrollida
