Taskulamp, mõõdulint, žgutt, PEF-meeter, stetoskoop, vererõhuaparaat, otoskoop ja oftalmoskoop, refleksihaamer, termomeeter, veresuhkruaparaat
Raviseadmed
Käärid, pintsetid, skalpell ja teised kirurgilised instrumendid
Ühekordselt kasutatav varustus läbivaatuseks, proovide võtmiseks ja raviks
Steriilsed ja mittesteriilsed kindad, uriiniribad, kanüülid, süstlad, otsikud, katsutid, verekülvi hoidikud, uriinitopsid, spaatlid, uriinikotid lastele, silmatilgad, plaastrid, kompressid, sidemed, elastiksidemed, õmblusvahendid, uriinikateetrid
51
Osa 1. Esmatasand
on isiklik ravimikarp, milles on valik müüdavaid ravimeid. Valves ja soovitavalt ka vastuvõtuaegadel peaks arstil olema juurdepääs esmaabikohvrile. Arstikott tuleb vähemalt korra aastas läbi vaadata, eriti ravimite kõlblikkuse aja seisukohast.
Infektsioonikontroll
Hügieenistandardid peavad perearstipraksises olema kõrged. Nii patsientide kui ka personali ohutust silmas pidades pea-vad arstipraksises olema protseduurid, mis tagavad tavalise puhtuse ja nakkuste ennetamise. Hea hügieen takistab rist-saastumist kätelt, bioloogilistelt materjalidelt või nakatunud instrumentidelt ja kasutama peab optimaalseid desinfit-seerimis- ja steriliseerimismeetodeid. Praksises peaks olema infektsioonikontrolli mehhanismide kirjalik reeglistik, mis sisaldab järgmisi aspekte:
− käitumisreeglistik torkeriistadest põhjustatud vigastuste korral,
− vere ja kehavedelike käsitlemine,
− isikukaitsevahendite kasutamine,
− kätehügieen,
− korrapärane puhastamine praksise ruumides,
− korduvkasutusega tarvikute puhastamine,
− steriilsete tarvikute käitlemine,
− jäätmekäitluse (sh ohtlike jäätmete käitlemise) haldamine.
Eesti Perearstide Selts on loetlenud üles ravimid, mis võiksid igas perearstikeskuses olemas olla. Kindlasti peavad praksises olema esmaabi andmise vahendid. Vahendite asukoht peab olema märgistatud ja kergesti kättesaadav kõigile mees-konnaliikmetele. Ravimeid tuleb hoida turvaliselt, lukustatud kapis ning ravimirühmad (raviminäidised, uuringuravimid, narkootilised ja psühhotroopsed ravimid jne) peavad olema märgistatud ning füüsiliselt eraldatud.
Näiteid perearstipraksises ülekantavatest mikroorganis-midest:
− stafülokokid naha- või haavapõletikest;
− streptokokid kurgupõletikest, nahapõletikest või sugu-elunditest;
− Salmonella ja Shigella fekaal-oraalnakkuse korral;
− hingamisteede bakterid, tuberkuloos õhk- ja piisk-nakkuste korral;
− herpesviirus, papilloomiviirus või klamüüdia suguelun-dite läbivaatusel;
− HIV ja hepatiidiviirused vere ja muu bioloogilise mater-jali kaudu.
Iga protseduur, ravi või läbivaatus võib olla seotud naka-tumisohuga nii patsiendi kui ka tervishoiutöötaja jaoks. See-pärast on tähtis põhimõte, et infektsioonikontrolli abinõud tuleb kavandada tööülesande ja mitte patsiendi probleemi järgi, välja arvatud rangem kord teadaoleva nakatumisriski korral. Siinkohal sellele tähelepanu juhtimise eesmärk on esitada infektsioonikontrolli miinimumnõuded ja valdkon-nad, kus see on oluline. Perearstipraksised puutuvad üha
rohkem kokku nakkushaigustega, sest üha rohkem inimesi ravitakse haiglaväliselt, kuna ohtlike nakkushaigustega asümptomaatilisi patsiente on palju ja inimeste sisserände-, reisimis- ja kolimisharjumused on muutunud.
Personal
Infektsioonikontrolli miinimumnõuded on kirjeldatud ka perearstipraksiste kvaliteedijuhises.
Kõikidel praksise töötajatel on tööle asumisel nõutav tervisetõend ning nad peavad olema teadlikud praksise infektsioonikontrolli meetmetest. Nii arstid kui ka töötajad peaksid kaaluma igal aastal kaaluma gripivaktsiini tegemist ja olema vaktsineeritud ka B-hepatiidi vastu.
Tänapäevast arsti vastuvõttu iseloomustab väga vähe varasemate aegade range hügieenikontrolli markeerimine joodilõhnaga, puhtad valged seinad ja lagi ning personali tärgeldatud valged kitlid. Valge kitli kasutamine on pere-arstipraksisest kadumas ja see on asendatud kas eri värvi töö-riiete või isegi arsti tavariietega. Mille keegi valib, on maitse-asi, kuid kliiniliste ja nn mustade protseduuride jaoks peaks alati olema piisavalt puhtaid tööriideid. Günekoloogiline läbivaatus on näide olukorrast, kus valgel kitlil on muidki funktsioone kui puhthügieeniline: asjalikkuse ja professio-naalsuse rõhutamine.
Tavaline kord aitab kaasa heale infektsioonikontrollile. Kirjutuslaud ei tohiks olla uuringute tegemise laud koos varustusega. Arst peaks pärast iga patsiendi visiiti hoolit-sema, et kasutatud pakendid, proovivõtmise vahendid, kaitsepaberid ja muud kasutatud vahendid ei vedeleks laiali.
Käte hügieen on kõige tõhusam üksikmeede, mida tervis-hoiuteenus saab nakkustega võitlemiseks kasutada. Käte hügieeni all peetakse silmas alkoholipõhise desinfitseerimis-vahendi või pesuvahendi kasutamist. Nüüd soovitatakse esimese valikuna käte desinfitseerimisvahendit, sest see on tõhusam, nahasõbralikum tänu lisatud glütseriinile ja selle pealekandmine võtab oluliselt vähem aega kui käte pesemine. Eesmärk on eemaldada 99% ajutisest mikrofloorast.
Käte desinfitseerimisvahendit kantakse peale nii, et käe kõik pinnad saavad niiskeks, eriti sõrmed. 15 sekundi jook-sul hõõrutakse sisse vähemalt 3 ml vahendit, kuni nahk on kuiv. Desinfitseerimisvahendit kantakse peale enne puh-taid ja pärast ebapuhtaid tööolukordi, näiteks pärast otsest kontakti patsiendiga, pärast kinnaste kasutamist ja kontakti saastunud varustuse ja saastunud esemetega.
Kätepesu tehakse nii, et käe pindu, aga eriti sõrmi pes-takse põhjalikult seebiga vähemalt 30 sekundit. Seejärel käed loputatakse ja kuivatatakse kätekuivatuspaberiga, mida kasutatakse ka kraani sulgemiseks. Käsi pestakse esmajoones siis, kui käed on nähtavalt määrdunud või saastunud vere või teiste kehavedelikega.
Desinfitseerimisvahend ja seep peavad olema vedelad ja paiknema dosaatorites. Dosaatorid ja kraanikausid peavad olema vastuvõtu kõikides ruumides.
Kindaid kasutatakse siis, kui on olemas saastumisrisk vere, sekreetide või eritistega, näiteks proovide võtmisel, sugu-elundite läbivaatusel, rektaalsetel uuringutel ja kokkupuutel
52
Osa 1. Esmatasand
mädaga. Kindad peavad
