kasutamiseks vajaliku väljaõppe ja kvaliteedikontrolli rutii-nide eest vastutab aga perearst. Palju kasutusvõimalusi ja kõrgetasemeline varustus esitavad väljaõppele ja pädevusele kõrgemaid nõudmisi ning kaaluma peaks bioanalüütikute kaasamist. Suuremates praksistes peaks labori töö eest vastu-tama eraldi töötaja, kaasa arvatud varustuse ning reagentide ja ribade sisseostu ja säilivusaja eest.
Proovi võtmine, saatmine ja dokumenteerimine
Vereproove saab võtta kas kapillaarselt või veenist. Kapil-laarproov võetakse sõrmest. Imikutel kasutatakse kanda. Kapillaarmeetodi ebakindlus on suurem kui veenivere võtmisel, eriti rakuliste komponentide suhtes, näiteks Hb. Protrombiini aega analüüsitakse esimesest veretilgast, samas kui rakuliste komponentide uurimisel pühitakse esimene tilk ära ja kasutatakse järgmist tilka.
Tabel 1.3.9. Ettepanekuid analüüside tegemiseks perearstipraksises Norra näitel.
Põhivalik
C-reaktiivne valk (CRV)
Glükoos
Hemoglobiin
SR
Uriini ribatestid, mis näitavad nitriteid, leukotsüüte, valke, glükoosi ja verd
Veri väljaheites
HCG uriinis (rasedustest)
Mononukleoosi antikehad
A-grupi streptokoki antigeen
HbA1c
U-albumiin (mikroalbumiin)
Protrombiini aeg (PT-INR)
Laiendatud valik
Hematoloogiliste analüüside rakuloendur
H. pylori kiirtest
Kliinilis-keemilised analüüsid (ALAT, GGT, kolesterool, kreatiniin, kaalium)
Uriini, vaginaalfloora, naha- ja küünekaape, vere äigepreparaadi mikroskoopia
Uriinikülvi inkubatsioon, eriti E. coli suhtes
56
Osa 1. Esmatasand
Laboril peab olema varustus, millega proove võtta ja neid edasi saata. Tegu on erinevat tüüpi katsutitega, mis on mõeldud kasutamiseks suletud süsteemides. Tavaliselt kasu-tatakse EDTA, tsitraadi või hepariiniga katsuteid, millel on oma värvikoodid, mis reguleerivad nende kasutamist ja tagavad selle, et õiget katsutit kasutatakse õigeks analüüsiks. Enamik komponente on stabiilsed kuni kaks ööpäeva, aga osad vastused võivad oluliselt muutuda olenevalt haigla-labori analüüsimeetodist. Kõige tundlikumad on Lk, Tr hulk, retikulotsüüdid ja MCV. Proovi hemolüüs toob kaasa selle, et näiteks kaaliumi, ALAT-i ja CK kontsentratsioon tõuseb, samas kui glükoosi kontsentratsioon langeb.
Patsiendi elektroonilist tervisekaarti saab kasutada proo-vide tellimiseks, tellimuslehtede väljastamiseks ja laborisse saatmiseks. Katsutite koodid kirjutatakse automaatselt. Teadaoleva või kahtlustatava vere kaudu leviva nakkuse korral kasutatakse teatud märgistamist, aga igasugust proovimaterjali tuleks kohelda potentsiaalse nakkuse edasi-kandjana.
Enamasti on laborid ühendatud andmesüsteemi, nii et kodeeritud vastused saabuvad otse arsti töölauale. Vajadusel tuleb need kanda patsiendi tervisekaarti käsitsi, kohe ana-lüüsi vastuse saabudes.
Iga arst peaks oma saadetud analüüside vastuseid kont-rollima. Referentsintervallist välja jääv vastus on eraldi märgistatud ja seda oleks hea terviseloos kommenteerida. Hea reegel on vastused iga päev üle vaadata, et kõrvalekaldu-vaid proovide vastuseid saaks kohe edasi uurida ja patsienti teavitada.
Kvaliteedikontroll
Kui perearstikeskuses tehakse laboratoorseid analüüse, peaks korrapäraselt hindama ka analüüsimise kvaliteeti ning seda dokumenteerima. Laboratoorsete analüüside kvaliteeti hinnatakse kahel meetodil:
− sisemine kvaliteedikontroll (joonis 1.3.1),
− välimine kvaliteedikontroll (joonis 1.3.2).
Vajalik on tunda selle hindamise põhimõtteid, ükskõik kas labor on väike ja teeb vähe uuringuid, või vastupidi. 2010. aastal töötas Eesti Laborimeditsiini Ühingu kvaliteedi töörühm välja soovitused laboritele välise kvaliteedikontrolli sageduse kohta. Samad soovitused peaksid olema välise kvaliteedikontrolli aluseks ka perearstikeskustele labori-välises patsiendilähedases testimises.
Näiteks Norras on olemas Norra haiglaväliste labori-teenuste kvaliteedi parandamise organisatsioon (NOKLUS). NOKLUS-e peamine ülesanne on tegeleda välise kvalitee-dikontrolliga ehk tagada proovide vastuste õigsus võrrel-des referentsmeetodiga. NOKLUS pakub abi nii perearsti-keskustes kui ka väljaspool haiglat eriarstikeskustes tehtavate analüüsidega seotud probleemide korral ja nad annavad nõu varustuse kasutamise ja töö organiseerimise kohta. Pea-aegu kõik Norra perearstikeskused on vabatahtlikult seotud NOKLUS-ega. Organisatsioon korraldab perearstikeskuste töötajatele erinevaid kursuseid ning on välja töötanud kirja-liku info paljude praktiliste laboritööga seotud küsimuste kohta. Info on olemas kirjalike juhenditena ja vabalt kätte-saadav internetis.
Perearsti vastuvõtus võetakse Hb mõõtmise varus-tuselt iga päev kontrollproov. Kontrollproov tuleks teostada enne, kui vahend võetakse kasutusele patsiendi proovide analüüsiks. Kasutatakse ruudulist paberit, üks leht iga kuu kohta, kuhu märgitakse kontrollproovide tulemused. Vas-tuste väärtused peaksid jääma „võtme“-väljale (sinine väli), mis on kontrollmaterjali analüüsidele kindlaks määratud.
Kontrollmaterjali, mida ostetakse vahendi pakkujalt, analüüsitakse 10–20 korda järjest, näiteks ühe kuu jooksul ja arvutatakse välja keskmine väärtus. Siis arvutatakse välja tulemuste vastuste variatsioon (variatsioonikoefitsient, VK), toodud näites on see 2%. Igapäevane kontrollproovi väär-tus peaks jääma 2 × VK sisse võrreldes „võtme“-väärtusega, antud juhul ±4% 11,9 g/dl-st, see tähendab 11,9 ± 0,5 g/dl
Joonis 1.3.1. Hemoglobiini mõõtmise varustuse sisemise kvaliteedikont-rolli skeem Norra perearstikeskuse näitel.
Joonis 1.3.2. Näide NOKLUS-e tagasisidest hemoglobiini mõõtmise varustuse väliselt kvaliteedikontrollilt saadetud proovimaterjali kohta. Diagrammil esinev nool näitab Hb väärtust (13,9 g/dl), mis on saadud perearstikeskuse aparatuuriga. Väärtus on väga lähedal sellele, mis leiti täpse referentsmeetodiga. Jäme joon diagrammi all annab väärtuse hin-deks hea, õhuke joon näitab rahuldavat tulemust, samas kui sellest roh-kem hälbiv tulemus on juba halb.
57
Osa
